Üksindus viib depressiooni

Eakate depressioonile on vähe tähelepanu pööratud. Aga ometi kannatab selle erinevate vormide käes u 1/3 meestest ja u ½ 50+ vanuses naistest. (SHARE 2013) Üle 65-aastastest kimbutab depressioon pea 40 protsenti. Eakate depressiooniga käib kaasas valehäbi ja kartus, mistõttu saab vajalikku abi vaid ehk iga kümnes.

Negatiivset fooni elu teises pooles loob pärast pensioniiga vähenenud sotsiaalsus: kui enam ei käi tööl ega tegele hobidega.

Sageli hakkavad erinevad sümptomid esile kerkima pärast pensionile minekut, mis on seotud eneseteostuse ja iseseisvuse puudumisega. Ka finantsiline sõltuvus tekitab negatiivseid tundeid, piinlikkust ning eemale tõmbumist. Eakaaslaste lahkumine meenutab surelikkust ja hääbumist. Võib tekkida sügav üksinduse, isoleerituse ja mõttetuse tunne. Lesestumise puhul võib depressioonist märku anda pikaajaline leinamine, mis ei näita leevenemise märke mitme kuu jooksul.

Statistikaameti andmeil oli Eestis mullu 107 000 üksi elavat 65-aastast ja vanemat inimest. Nende arv kasvab. Võrdluseks: 2000. aastal oli neid 73 000. Need tuhanded on riskigrupp, mis vajab tähelepanu. Pikaaegne kurvameelsus, mis üksindusega kaasneb, vajab tähelepanu ja sekkumist.

Põhiliselt viitab depressioonil see, kui inimene kahe nädala vältel tunneb end madalseisus pea iga päev või kaotab huvi kõikide tegevuste vastu. Ameerika Geriaatrilise Psühhiaatria Assotsiatsioon loetleb eakate depressiooni tunnusteks:

  • Püsiv kurvameelsus
  • Suurenenud mure raha- ja terviseprobleemide pärast
  • Sagedane nutmine
  • Väärtusetuse ja abituse tunne
  • Kaalumuutused
  • Rahutus ja närvilisus
  • Unehäired
  • Keskendumisraskused
  • Somaatilised kaebused – seletamatu valu või seedeprobleemid
  • Kõrvale jäämine sotsiaalsetest tegevustest

Terviseprobleemid ja depressioon

Erinevad haigusseisundid, kaasa arvatud kroonilised haigused võivad vallandada või süvendada depressiooni vanemaealiste seas. Eriti sellised seisundid, kus eakas kogeb valu, kurnatust või tajub ohtu elule, nagu näiteks:

  • Vähk
  • Parkinsoni tõbi
  • Infarkt
  • Südamehaigused
  • Luupus
  • Diabeet
  • Dementsus ja Alzheimeri tõbi
  • Sclerosis Multiplex

Mõne ravimi mõjusid seostatakse samuti vanemaealiste depressiooniga: südame-veresoonkonnahaiguste ravimid, kemoteraapia, rahustid, antikonvulsandid ja antipsühhootikumid, hormoonravimid. Selliste kõrvalmõjude puhul tuleks kohe pöörduda oma arsti poole.

Depressiooni ja dementsuse erinevused

Kuigi depressioonil ja dementsusel on mitmeid sarnaseid sümptomeid, mis teevad keeruliseks nende eristamine, kuid mõnda erisust tasub siiski tähele panna:

Depressioon       

  • Vaimse vormi langus on kiire;
  • Patsiendid suudavad nimetada korrektse aja ja koha;
  • Patsientidel on keeruline keskenduda;
  • Kõne ja motoorika on aeglased, kuid normaalsed;
  • Patsiendid märkavad ja muretsevad oma mäluprobleemide ja segaduses oleku pärast.

Dementsus

  • Vaimse vormi langus on aeglane;
  • Patsiendid satuvad segadusse ning eksivad, koha- ja ajataju on häiritud;
  • Lühiajaline mälu on häiritud;
  • Kirjutamise ja kõnelemise oskused on halvenenud;
  • Patsiendid ei märka või ei paista hoolivat oma mäluprobleemidest.

Dementsusele pole ravi kahjuks leitud, depressiooni saab aga ravimite ja teraapiaga küllalt hästi kontrolli all hoida, seega tasub pöörduda arsti poole. Eakate depressiooni ravis kehtivad samad lähenemised, mis täiskasvanute depressiooni puhul. Efektiivseim on kognitiiv-käitumuslik teraapia, kasutatakse ka antidepressante. Parim on sekkuda juba siis, kui ilmnevad depressiivsed sümptomid, kuid diagnoosi veel panna ei saa.

Tuleks tähele panna riskifaktoreid ja ohumärke. Suurt rolli mängib sotsiaalne tugivõrgustik: tugevatel sotsiaalsetel sidemetel on depressiooni ennetamises oluline roll. Kui pensionieas kaob ära igapäevane rutiin, siis võiks selle asendada millegi sotsiaalsega − kuskil vabatahtlikuks käimine, päevakeskuses aja veetmine, värskes õhus liikumine – need on head nii kehale kui vaimule. CareMate´i hooldusplatvormi üks eesmärkidest on samuti, et eakad inimesed oleksid võimalikult vähe üksinda kodus ja saaksid käia abiteenust kasutades ka väljaspool kodu, jalutamas, üritusi nautimas. Hooleandjad saavad aidata eakad isolatsioonist välja ning kodu- ja isikuhoolduse ajal eakaga juttu ajada.

Pisut sügismasendusest

Pimeda aja saabudes kogevad meist paljud meeleolulangust. Esimest korda kirjeldas avalikult hooajalist käitumishäiret 1984. aastal USA Riikliku Psüühiliste Haiguste Instituudi (National Institute of Mental Health) arst dr Norman E. Rosenthal oma kolleegidega, siis sai haigus ka nime SAD.

Rosenthali teooria käitumishäirete tekkimise põhjustest oli ühene: põhjuseks on loodusliku valguse (päikesevalguse) vähenemine. Ja kuigi alul suhtuti teooriasse skeptiliselt, sai SAD ruttu tuntuks. 1993. aastal andis Rosenthal välja raamatu „Winter Blues“, kus anti juba haiguse väga üksikasjaline kirjeldus.

Klassikaliste psüühikahäirete klassifikatsioonis eraldi pimedusmasendust kui sellist ei kohta, tegu on pigem sesoonse depressiooni kergema vormiga. Muutustest olulisim on päevavalguse vähesus eelkõige hilissügisel ja hilistalvel. Talvel sõltub see lumest, kuna lume puudumisel on valgustingimused oluliselt halvemad. Kui aga lund on talvel palju ja kogu aeg, on ka sesoonse depressiooni tekkerisk üldjuhul väiksem.

Kaamosmasenduse tunnused:

Unehäired. Unevajadus on senisest suurem, aga samas on raske õhtul uinuda. Hommikune ärkamine on raske ja inimene tunneb end väsinuna, kuigi magas sügavalt.

Ülesöömine. Lisaks sellele, et süüakse palju, meeldib eriti magus ehk süsivesikuterikas toit ja tulemuseks on kehakaalu tõus.

Meeleoluhäired. Masendus, lootusetus, kurbus, ärrituvus, võimetus rõõmu tunda, süütunne. Väikseimgi toiming tundub raske ja mõttetu.

Sotsiaalse läbikäimise langus. Inimene muutub eraklikuks, ei taha kedagi näha ja kellegagi suhelda. Vähenenud empaatiavõime.

Üldine jõuetus. Midagi ei jaksa ega taha teha, iga ettevõtmine tundub tohutult raske eneseületamisena.

Füüsilised hädad. Kaelasooned võivad kanged olla ja valutada, immuunsüsteem on nõrgenenud, võib esineda mao- ja seedeprobleeme.

Pimedusmasenduse sümptomid ilmnevad igal aastal samal ajal, üldjuhul algavad need oktoobris, on kõige tugevamad novembrist jaanuarini ja leevenevad veebruaris-märtsis. Peamiseks põhjuseks, miks masendus meid tabab, peetakse valguse puudust, talvine masendus ja depressioon ähvardab eelkõige põhjapoolsetel aladel elavaid inimesi.

Kõikide depressiooni- ja masendusilmingute puhul tasub pöörduda oma perearsti poole olukorra hindamiseks ja nõu ning ravi saamiseks.

Kasutatud kirjandus:

1) https://www.kliinik.ee/uudised/aid-41065
2) https://www.psycom.net/depression.central.elderly.html
3) https://www.eesti.ca/pimeda-aja-masendus-ja-depressioon-kes-on-ohus/article30917


Eelmine
Dementse eaka hooldajat ohustab läbipõlemine
Järgmine
Hooldusplatvormi testperiood on osutunud edukaks