Blogi

Ootad, kuni on liiga hilja?

Eestlasele on ju kohane, et püüaks ise nii palju pingutada ja hakkama saada, kuni hing on nööriga kaelas. Enne abi ei küsita, ka mitte oma laste käest. Aga kas peaks see nii olema, või tuleks tegelikult ikkagi vaadata endasse ja küsida abi juba palju varem?


Haigekassa kodulehelt leiab infot, et kõige suuremad ravikulud, mis maksumaksja raha eest haigekassas tasutakse, on 65+ inimeste ravikulud. Kui mõtleme oma lähedaste peale, siis tegelikult teame me kõik, et keegi ümbruskonnast on kahjuks langenud vähi ohvriks, saanud insuldi või vanadusest haprana nõrgaks jäänud. Ja siis on häda suur ning küsitakse abi. Kui tihti tuleb meile endale aga meelde see, et ise oma vanemate lähedaste käest küsida, kuidas neil TEGELIKULT läheb ning kuidas nad TEGELIKULT hakkama saavad?


Rahvusvahelise SHARE uuringu kohaselt kannatab depressioonisümptomite all veidi alla 40% eestlastest vanuses 55-64 ja 65-75, vanusegrupis 75+ on depressiooni tundemärgid juba pooltel. Kas pole see mitte inimlikult mõistetav, kuna vanemate inimeste lastel, ehk meil, kipub aega igapäeva suhtluseks oma vanematega aina vähemaks jääma? Samal ajal jäävad nad ka üksikuks, sest partnerid ja sõbrannad lahkuvad siit ilmast vanuse tõttu ümberringi.

Vestlesin paar päeva tagasi oma vanaemaga, keda ikka aegajalt külastan ja küsisin, et kuidas on temal lood üksindustundega. Selgus tõsiasi, et ainuke suhtluskanal on tegelikult lapsed ja lapselapsed, sest kursusekaaslased kõik on juba teise ilma läinud ning tema enam omadel jalgadel nende vähestega kokkutulekutele ei jõua. Sageli ei ole eakatel kedagi, kellega olulisi küsimusi arutada ja kes igapäevaste murede lahendamisel aitaks. Neile pole kohane igapäevaselt kasutada Facebooki või Messengeri. Ja kui olekski, kas siis neile peaks tõesti kujundama virtuaalse suhtlusreaalsuse?

Üksindus viib aga depressiooni algeteni, millega kaasneb terve hulk järgmisi probleeme– tekib apaatia ja huvi puudus maailma vastu, eakad ei söö enam korralikult, ei liiguta end vajalikul määral. See kõik aitab kaasa immuunsussüsteemi nõrgenemisele, mis viibki omakorda haigusteni. Ja neid haigused siis haigekassa kinni maksabki.

Mis oleks lahendus? Kindlasti tuleks leida aega, et oma vanematele rohkem olema olla, sest nemad olid ju meie jaoks alati olemas, kui me kasvades hoolt vajasime. Samas tuleb aga tõdeda, et ennast ei saa ka ribadeks tõmmata ning lisaks karjäärile ja oma pere loomisele, peaksime leidma aega ka iseenda jaoks. Et aga ühiskond on jõudnud staadiumisse, kus aeg maksab kõige rohkem, on igati mõistlik kutsuda appi abikäed.

Soovitus:

Telli oma kõbusale lähedasele iga nädal ülepäeviti tunnike hoolt, küsides esmalt, mille tal abi kõige enam vaja võiks minna?!

Meie hooleandjad on välja koolitatud olema toeks ja pakkuma võimalikult palju iseseisvust. See tähendab, et nad on aktiivsed suhtlejad. Külaskäigul püüavad nad hoolt saava inimese eluoluks võimalikult palju aktiivsust ja suhtlust pakkuda, tehes sealjuures ära vajalikud toimingud. Sinna hulka kuuluvad näiteks poeskäik, isikuhooldus või õigel ajal piisavalt tervisliku toidu tegemine, et luud ikka terved püsiks.

Lähemalt meie teenuste kohta, mida vajaduspõhiselt tellida, loe siit:  https://caremate.ee/services




Loe lisaks

Kas vahel tekib südamesopis süütunne hoolimatusest vanemate ees?


Enamus inimesi meist omavad eredaid mälestusi vanavanematest ja nende vanematestki. Tihti tahame meelde tuletada ilusaid hetki, kus lapsena saime käia külas nii, et vanaema tegi moosi või küpsetas meile ahjus midagi suurepäraselt lõhnavat. Mu ema ikka rääkis lugusid sellest, kuidas purukook oli tema lemmikuid ja teeb seda tänagi vahetevahel meile, et tuletada meelde oma esivanemate valmistatud kodusooja maitseelamust.

.


Aga, nagu ajaga kaasas käib, tuli temalgi kätte raske aeg, mil ema tädi ja vanaema vajasid ise hoolt. Perele tundus loogiline otsustada, et mu ema hoolitseb nende eest. Kolis nende juurde elama, tuli ära töölt ja pühendus kahe vanema naise hoidmisesse. Nii jäi tal omal pooleli kool ning kõrgharidust omandamata oli hiljem väga raske uuesti reele saada. Tuli minna kergema vastupanu teed, asudes tööle tehasesse, kus maksti väga madalat palka. Püüdes elujärje paranemiseks leida abikaasa- sest abiks ju kaasad olema peakski ja sai lapsedki (mu õe ja minu), kuid meestega läks kehvasti. Osutusid teisedki saamatuteks alkohoolikuteks siin ühiskonnas. Ja nii oli ema krapsti jälle raskes olukorras- üksi kahe tütrega lihttöö palgaline. Ja nii on see tegelikult põlvkonniti Eestis olnud. Kas tuleb tuttav ette? See tundub justkui iseenesest mõistetav, et naised pidid pingutama palju rohkem, kui mehed.

Muidugi pole üllatus, et nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ühiskonnamuutus on olnud nii tugev, et peresuhted ongi üleüldiselt ajas muutunud. Enam ei püsi paarid kaua koos. Ehk on viga infoajastu poolt loodud võimalustes nagu Tinder ja muud tutvumisportaalid? Need on taganud niivõrd kerge ligipääsetavuse uute inimestega tutvumiseks, et mehe ja naisevahelised edukadki suhted on muututud ilma igasuguste muude iseärasusteta pinnapealseks ning rikutud on sügavamad tähendused. Kui on kerge leida uus ja huvitav, siis milleks süveneda probleemidega vanasse?

See on paratamatus, aga kas ka halb? Ise me ju tahtsime seda vabadust ja võrdõiguslikkust. Ja nüüd on see käes. Ühelt poolt on loodud väga head võimalused naistele end teostada. Samuti pere loomiseks, toetades rahaliselt laste saamist ja lapsehoolduspuhkuseid.

Teiselt poolt aga- inimese elukaar kestab ju sünnist surmani!

Kõik me ju teame, et vananedes on samuti vaja kõrvalist tuge, kuna liigesed muutuvad hapramaks. Samuti on meil ümber palju muid tegureid: insult, kroonilised haigused, vähk. On puudeid ja on üksindusest tulenevat depressiooni.

Seda kõike on nii palju, mis ütleb, et me tahame olla maru iseseisvad, aga vajame sealjuures tegelikult ikkagi kõrvalist tuge. Ja see loobki justkui koorma õlale oma lähedastele, mis omakorda tekitab varjatud süütunnet.

Aga kas me ei tahaks tagasi aega, mida tundsime lapsena, kus vanaema külas käisime koogi söömiseks? Kus saaks hingerahu, et tegeleda iseenda arenguga? CareMate ongi loodud selleks, et tulla siinkohal appi.  

Mine tea, ehk ootavad meie vanemad tegelikult seda abi, aga ei tihka küsida, kuna ei taha tunda, et on koormaks? Ega ei taha ka meie endale võtta seda vastutust, kui nendega peaks midagi juhtuma. Ja samas jääb alati puudu ajast, et olla nende jaoks alati olemas. Ehk tasub rääkida oma vanematele sellest, kuidas nüüd on võimalik tellida hooleandjaid, kes tulevad koju pakkuma tuge, et kergendada kõigi koormat hinges?  Uuri CareMate võimaluste kohta vajutades lehe üleval oleval menüüribal „Kuidas töötab“ ja ole julge proovima!




Loe lisaks