Haigekassa kodulehelt leiab infot, et kõige suuremad ravikulud, mis maksumaksja raha eest haigekassas tasutakse, on 65+ inimeste ravikulud. Kui mõtleme oma lähedaste peale, siis tegelikult teame me kõik, et keegi ümbruskonnast on kahjuks langenud vähi ohvriks, saanud insuldi või vanadusest haprana nõrgaks jäänud. Ja siis on häda suur ning küsitakse abi. Kui tihti tuleb meile endale aga meelde see, et ise oma vanemate lähedaste käest küsida, kuidas neil TEGELIKULT läheb ning kuidas nad TEGELIKULT hakkama saavad?

Rahvusvahelise SHARE uuringu kohaselt kannatab depressioonisümptomite all veidi alla 40% eestlastest vanuses 55-64 ja 65-75, vanusegrupis 75+ on depressiooni tundemärgid juba pooltel. Kas pole see mitte inimlikult mõistetav, kuna vanemate inimeste lastel, ehk meil, kipub aega igapäeva suhtluseks oma vanematega aina vähemaks jääma? Samal ajal jäävad nad ka üksikuks, sest partnerid ja sõbrannad lahkuvad siit ilmast vanuse tõttu ümberringi.

Vestlesin paar päeva tagasi oma vanaemaga, keda ikka aegajalt külastan ja küsisin, et kuidas on temal lood üksindustundega. Selgus tõsiasi, et ainuke suhtluskanal on tegelikult lapsed ja lapselapsed, sest kursusekaaslased kõik on juba teise ilma läinud ning tema enam omadel jalgadel nende vähestega kokkutulekutele ei jõua. Sageli ei ole eakatel kedagi, kellega olulisi küsimusi arutada ja kes igapäevaste murede lahendamisel aitaks. Neile pole kohane igapäevaselt kasutada Facebooki või Messengeri. Ja kui olekski, kas siis neile peaks tõesti kujundama virtuaalse suhtlusreaalsuse?

Üksindus viib aga depressiooni algeteni, millega kaasneb terve hulk järgmisi probleeme– tekib apaatia ja huvi puudus maailma vastu, eakad ei söö enam korralikult, ei liiguta end vajalikul määral. See kõik aitab kaasa immuunsussüsteemi nõrgenemisele, mis viibki omakorda haigusteni. Ja neid haigused siis haigekassa kinni maksabki.

Mis oleks lahendus? Kindlasti tuleks leida aega, et oma vanematele rohkem olema olla, sest nemad olid ju meie jaoks alati olemas, kui me kasvades hoolt vajasime. Samas tuleb aga tõdeda, et ennast ei saa ka ribadeks tõmmata ning lisaks karjäärile ja oma pere loomisele, peaksime leidma aega ka iseenda jaoks. Et aga ühiskond on jõudnud staadiumisse, kus aeg maksab kõige rohkem, on igati mõistlik kutsuda appi abikäed.

Soovitus:

Telli oma kõbusale lähedasele iga nädal ülepäeviti tunnike hoolt, küsides esmalt, mille tal abi kõige enam vaja võiks minna?!

Meie hooleandjad on välja koolitatud olema toeks ja pakkuma võimalikult palju iseseisvust. See tähendab, et nad on aktiivsed suhtlejad. Külaskäigul püüavad nad hoolt saava inimese eluoluks võimalikult palju aktiivsust ja suhtlust pakkuda, tehes sealjuures ära vajalikud toimingud. Sinna hulka kuuluvad näiteks poeskäik, isikuhooldus või õigel ajal piisavalt tervisliku toidu tegemine, et luud ikka terved püsiks.

Lähemalt meie teenuste kohta, mida vajaduspõhiselt tellida, loe siit:  https://caremate.ee/services

Erafirma leidis õnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud mehele koduse abilise nädalaga, vald ei suutnud mitme aasta jooksul pakkuda muud kui hooldekodusse minekut.

“Ma lendasin,” kirjeldab Raigo Pappel kahe sõnaga 2015. aasta detsembripäeva, mis tema elu pöördumatult muutis. Ta ületas parajasti ülekäigurajal teed, kui kihutav auto talle otsa sõitis ning täisjõus mehe nagu lumehelbe õhku paiskas. Raigo maandus paarkümmend meetrit eemal vastu maad sellise matsuga, et kaelalülid murdusid. Sellest hetkest sai alguse elu ratastoolis.

Esimese poolaasta pärast õnnetust veetis mees haiglates ja taastusravikeskustes. Koju jõudnuna tuli silmitsi seista tõsiasjaga, et iseseisvalt ta enam hakkama ei saa. Elukaaslane käib aga täiskohaga tööl, ja lapsi, kelle abile võiks loota, paaril pole. Raigo vanemadki on surnud.

“Kuna minu noorem tütar hakkas toona alles kaheseks saama, oli mul võimalik olla lapsehoolduspuhkusel ning suurema osa ajast elasimegi siis Raigo juures. Aitasime ja hooldasime teda tema elukaaslasega kordamööda,” meenutab õde Pirje Pappel. Ka lähedal elanud vend käis sageli õhtuti abiks.

See aeg sai aga ruttu otsa – Pirjel tuli tööle tagasi minna, venna viis amet kaugemale ja neil polnud võimalik enam nii sageli Raigo juures käia.

Sestap pöördus mees abipalvega Rae valla poole. Sealt käidi olukorda hindamas ja pakuti, et ta võiks hooldekodusse minna. Läkski, kuid ei sobinud sealne elu – oma kodus, kui käiks abistaja, tundus ikka palju parem.

“Aga selle asemel, et leida keegi appi, soovitati naisel mees hoopis maha jätta, Raigol oma kodu müüa ning taas hooldekodusse kolida,” räägib Pirje Pappel. Olukord tundus väljapääsmatu.

Firma sündis kogemusest

Kuni Raigo teine õde, kes elab Eestimaa teises otsas, leidis ajakirjast Puutepunkt alles hiljuti uksed avanud firma kontaktid ja soovitas uurida, kas nad Jürisse ka teenustpakuvad.

Vähem kui nädalaga oli inimene, kes nõustus Raigole appi minema, leitud. Mõne nädala pärast käis hooleandjaid, vastavalt vajadusele, juba mitu.

“Ma olin hämmingus, võib öelda isegi, et vaimustuses – see firma tegi mõne päevaga ära töö, mida vald ei suutnud mitme aastaga,” ütleb Pirje Pappel. Lisaks olid inimesed, kes tänavu aprillis tema venda igapäevaelu toimingutes abistama asusid, alati rõõmsameelsed, entusiastlikud ja oskuslikud.

Praeguseks on viiekümne aastasel Raigol kujunenud väga hea klapp endast mõnevõrra noorema meessoost hooleandjaga. Pesemine, riietumine, tualetitoimingud, seisulaual seismine, voodist ratastooli ja tagasi tõstmine – kõik saavad kenasti tehtud. Kiire tegutsemisega hämmingut tekitanud ettevõte kannab nime CareMate ning selle taga seisab noor ja ettevõtlik naine Marion Teder.

“Mu vennal on Aspergeri sündroom. Ta vajab pidevat abi ja hooldust. Suhtelisel tnoorena surnud isa põdes skisofreeniat ja temagi ei saanud iseseisvalt hakkama. Ema elu kujunes kõige selle tõttu nii raskeks, et ta langes sügavasse depressiooni,” kirjeldab Marion olukorda, mis andis talle aastaid tagasi mõtte minna õppima sotsiaalpoliitikat– et oskaks sellistele situatsioonidele lahendusi välja pakkuda.

Kooli kõrvalt tuli aga ema-venda toetada ning tööl käia. Marion sattus Inglismaale ja seal hooleandjaks koduteenuseid pakkuvasse ettevõttesse. Mõneaastase töötamise, Eesti ja Inglismaa vahet sõitmise järel, kui asjad koduses Eestis tema meelest ikka veel nii palju arenenud polnud, et abi vajavatele inimestele oleks taskukohase hinnaga abi tagatud, asutas ta ise seda teenust pakuva ettevõtte.

CareMate on üsna omalaadne – seal töötavad hooleandjana inimesed, kelle põhitööks on hoopis midagi muud. Kolme lapse ema Kadri Valk näiteks on osalise tööajaga ametis Lihula muuseumi teadurina, CareMate’is aga hooleandja ja klienditöö koordinaatorina.

Hooleandja töö omapära ja võlu ongi tema sõnul see, et tööaega saab valida ja teha täpselt nii palju kui jaksad, millal saad ja soovid. Kadri käib regulaarselt abistamas kolme inimest, kes füüsilise puude või vanusest tingitud tervisehädade tõttu enam päris iseseisvalt igapäevaeluga toime ei tule. “Varem tegin ma hooleandjatööd umbes 15 tundi nädalas, nüüd vähem,” selgitab naine.

Koormuse saab ise valida

CareMate’is on ennast hooleandjana registreerinud 200 inimest, kuid kõik pole veel vajalikku õpet läbinud – aktiivselt tegutseb neist praegu 40. Mõned käivad hooleandjaks vaid paar korda kuus, teised aga aitavad iga päev mitut abivajajat.

Tavalisemad tööd on tubade koristamine, toidu soojendamine, söömise meeldetuletamine, kuid ka abi väljaskäimisel, kui klient soovib minna kohvikusse, näitusele, kontserdile, arsti juurde või poodi.

Kuna töö on osaajaline ja hooleandja saab koormuse ise valida, püsivad töötajad puhanud ja rõõmsameelsed, neil on jõudu ja jaksu aidata. Hommikust õhtuni täiskoormusega töötavad elukutselised hooldustöötajad põlevad aga sageli suhteliselt kiiresti läbi.

See töö annab mulle nii palju tagasi. Kui vaatan, milliste muredega inimesed, keda ma aitamas käin, iga päev rinda peavad pistma, tunduvad enda elumured selle kõige kõrval sageli täiesti tühised,” räägib Kadri Valk.

Tasuta lõunaid aga olemas ei ole ning ka CareMate’i teenus maksab. Tunni eest tuleb kliendil minimaalselt tasuda 10, Sellest võtab firma veidi teenuse veebiplatvormi administreerimise kuludeks ning ülejäänu kuulub hooleandjale.

Hooleandja tunnitasu miinimumiks on seatud 8 eurot (bruto). 2018. aastal pankades pakutavate ettevõtluskontode kaudu saavad hooleandjad oma makse hõlpsalt reguleerida ja tulumaksumäär, mis tuleb brutotasult tasuda, on 20 protsenti.

Raigo Pappeli sõnul on teenus talle taskukohane ning õde Pirjel ja elukaaslasel süda sel ajal, kui hooleandja koos temaga toimetab, tunduvalt rahulikum. “Ma ei pea muretsema tema pärast kogu aeg. Kindlasti vajaks ka Raigo elukaaslase hoolduskoormus vähendamist ja ma nüüd ei teagi, kas suudab vald mingi lahenduse leida või peame me veel tihedamini CareMate’st hooleandjat tellima,” on Pirje praeguäraootaval seisukohal.

Esialgu on ta vennale, kelle alakeha on täiesti halvatud ning veidi liiguvad vaid käed, hooleandja tellinud just nendeks päevadeks, kui mehe elukaaslane tööl on ning ka kellelgi teisel pole võimalik olnud Raigole appi minna. Tellimine on lihtne – seda saab teha internetis firma kodulehel www.caremate.ee. Seal samas saab täita ka sooviavalduse hooleandjaks hakkamise kohta.

Pirje Pappeli sõnul on nende senine kogemus CareMate’i hooleandjatega olnud väga positiivne. “Seal töötavad ääretult kenad ja abivalmis inimesed ning nendega suhtlemine on olnud väga meeldiv,” tõdeb ta ning lisab: “Ma küll südamest loodan, et mul endal kunagi ei teki sellist olukorda, mil peaksin hooleandjat vajama, aga kui see peaks juhtuma, siis julgeksin CareMate’ist tellida küll."

Link originaalloole: 
https://maaleht.delfi.ee/news/tervis/tervis/ratastoolis-mehe-ja-tema-pere-paastis-tabarast-olukorrast-hooleandja?id=86181661

Vajadusest lähtuv hooldusteenuste kompenseerimine omavalitsuste poolt laseks eakatel elada tuttavas keskkonnas edasi täisväärtuslikumat elu.

Küll aga pole Eestis loodud võimalust, et kohalikud omavalitsused piisaval määral aitaks. Tullakse appi alles siis, kui tagajärjed on juba tõsised, tehes seda kulukamalt, kui oleks olnud ennetus.

Kas tahame jääda ootama, kuni asjad päris hullud, et saada tasuta abi, või ärkame ja toetame oma vanemaid juba varem? Kas on meil piisavalt endal vabadust ja aega, et neile kavõi igapäevaselt seltsiks olla ja aidata lihtsamate toimingutega? 

Vahel tuleb ette, et selleks peaks teise linna või külasse sõitma, et nad ei tunneks end üksikuna. Vahel tunneme me isegi end üksikuna. 

Aga miks on siiski toe pakkumine kasvõi moraalselt väga oluline? Loe lähemalt Postimehest: 

https://tervis.postimees.ee/6626159/hooldaja-vajaduspohine-teenuste-huvitamine-laseks-eakal-kodus-edasi-elada?fbclid=IwAR3JBmhSKRM56f_x3YIw8vUB-HqgHSNhNpcVhYoYK5wAiVhgZBl92tky5nc 

CareMate hooleandjad õppivad psühholoogia kursusel toetavat ning ennetavat rolli, et pakkuda küll abikäsi, kuid suunates siiski abivajajaid olema võimalikult iseseisvad oma toimingutes.

Teenuste kohta, milles appi kutsuda, saad lugeda siit:  https://www.caremate.ee/services 

Usun, et ainus tõeline väärtus meie ühiskonnas on inimene - iga inimene. Meid kõiki seovad perekondlikud kui ka sotsiaalsed sidemed, me ei ole mõeldud üksiku hundina  ringi uitama, oleme koosloojad. Ainult läbi ühiste tegevuste ja teineteise abi oleme võimelised ühiskonda arendama ja koos hoidma. Samas väärtustame ühiskonnana peamiselt neid, kes on tugevad ja kellest võiks tõusta rohkem kasu, astudes nii esimese sammu inimlike väärtuste vastu. Kuidas teisiti mõista valdavat suhtumist neisse, kes vajavad abi, olgu see siis hooldusteenus või muu?

Tervisemured ja õnnetused tulevad sageli ootamatult, kuid võivad jääda meie elu kujundama pikaks ajaks. Olen ligi aastajagu tegutsenud hooleandjana ja kuulanud mitmeid abivajajate lugusid. On selge, et eelkõige vastutab  oma tervise ja heaolu eest inimene ise, lisaks on toetav roll tema perel. Täna elavad pereliikmed aga sageli üksteisest eraldi, mis teeb abistamise raskemaks. Suurem osa abivajajatest tunneb end seetõttu kahjuks oma murega üksi olevat. Abiks oleks riigi suurem tugi. Keerulises seisus on ka abivajajate pereliikmed, kes suure hoolduskoormuse tõttu ei saa käia tööl, tihti nende oma elu ja toimetused jäävad unarusse ning ähvardab läbipõlemine.

Riigi üks roll on inimest vajadusel läbi erinevate meetmete toetada. Inimeste toetamisel võiks aga riik või kohalik omavalitsus lähtuda iga inimese vajadustest, mitte kirjutada üldsõnalisi seadusi, mida saab tõlgendada kümnel eri moel. Kui naine, kes on panustanud terve elu nii oma perekonda, sünnitades ja kasvatades lapsi, kui ka ühiskonda läbi töö ning soovib viimased elupäevad veeta kodus, siis miks ei võimalda meie seadused seda? Kas tõesti sellest hetkest alates, kui inimene enam ühiskonnale piisavalt kasu ei too, kuulub ta ühiskonna prügikasti?

Kui pere on kaugel, on üheks alternatiiviks eraalgatuslik hooleandmisteenuste pakkuja CareMate, mille südameasjaks on kokku viia abivajajad ja hooleandjad. Eestis ei ole selline teenus küll niivõrd levinud kui lääneriikides, kuid näeme juba praegu  teenuse järele suurt vajadust ja nõudlust. Vananeva ühiskonna perspektiivi silmas pidades kasvab see veelgi.

Eesti inimese rahakott ei ole täna piisavalt paks, et osta igapäevaselt hooleandjate teenust. Küll saab aga siin appi tulla kohalik omavalitsus või ministeerium. Oleme täna aktiivselt otsimas koostöövõimalusi, et inimestel, kes sooviksid isiku- või koduhooldusteenuseid tellida, oleksid selleks soodsamad võimalused. Tuleb tunnistada, et see ei ole just lihtne ülesanne. Loodan siiralt, et ühel hetkel sellised võimalused tekivad, kuid kõige enam soovin, et kuulataks neid, kes kannatavad suure hoolduskoormuse või abi puuduse tõttu. Inimväärne elu kuulub kõigile.

Senini on olnud lahenduseks kaks võimalust. Üheks võimaluseks on paigutada oma kallis inimene kuhugi hooldekodusse, kus tegelikult pole teada mis kvaliteediga seal üldse inimeste eest hoolitsetakse. Teiseks võimaluseks on tuua ohvriks oma isiklik elu ja hakata ise abivajajale hooldajaks.

Kumbki variantidest ei tundu eriti ahvatlev ega õige. Keegi ei pea loobuma oma elust ja tegemistest ja keegi ei pea lahkuma olude sunnil oma kodust.

Nüüd aga on CareMate näol loodud veel kolmaski imeline võimalus. See on abiks neile inimestele kes vajavad tuge ja abi sellel raskel ajal. See on õlekõrs millest haarata. See on võimalus ja õigus elada oma elu. Nüüd ei pea enam keegi loobuma oma elust ja tegemistest ning keegi ei pea enam oma armsast kodust lahkuma.

Nii imeline on neid inimesi aidata, neile toeks olla. Mõnega sa puutud kokku ainult lühikest aega, aga juba selle üürikese ajaga jõuab ta jätta su südamesse suure jälje. Sa näed nende inimeste silmades rõõmu ja tänulikkust ja see on parim tasu mis nad sulle anda saavad. Tehes head kellelegi kes seda sinult ootab ja vajab, annab hea tunde sulle endale ja teeb sind palju õnnelikumaks inimeseks, kui sa seda siiani oled olnud. Ega siis asjata ole öeldud et andmisrõõm on palju suurem kui saamisrõõm.

Niisiis ….. andke rõõmuga ja see tuleb teile kümnekordselt tagasi !"

hooleandja Sille

Lõpetatuna Sotsioloogia eriala Tartu Ülikoolis, kus arutletakse ühiskonna toimimise kõikide aspektide koosmõju üle, on võimalik teha väga lihtsad järeldused. Raha ei ole alati kõige tähtsam asi, mis inimesed õnnelikuks teeb. Selleks on tegelikult jätkusuutlik keskkond. Ma ei ütle nüüd seda, et raha poleks üldse vaja, ei, aga pean silmas siinkohal igapäevaelu keskkonna mõju, milles me elame. Elanud ise Inglismaal, Norras ja Soomes, olen tihti mõelnud sellele, miks ma ikka ja jälle siin Eestis ei suuda õnnelikult asju ajada? Selleks, et riik saaks kasvada, on vaja õnnelikke inimesi. Mis toob rahulolu hinge? Tegelikult on selleks turvatunne ja head suhted lähedastega. Turvatunne, et kui midagi juhtub, oleks abi võtta.

Olles ise kogenud vajadust kasutada riigi poolt pakutavaid tugiteenuseid, võiksin mina küll öelda, et enamikuga loetelust Eestis rahule jääda ei saa. Tunnen ikka hirmu tuleviku ees, kui vajan sotsiaalhoolekandest abi.  Mis peaks juhtuma, kui ema jääb olukorda, kus ise enam endaga hakkama ei saa? Meil kõigil on vanemad ja üks hetk peame sellega silmitsi seisma. Hirmutav on see praegune vähene KOVi poolne toetus, mis mõnes kohas 17 ja Tallinnas 100 eurot kuus. Kes peaks sellega ära elama? Ja seda antakse ka ainult juhul, kui tulen ära töölt. Järelikult- tugi pole piisav. Peab ise hakkama saama. Tuleb hirmuga leida koht kõrgepalgaliste seas, et võimaldada erateenuseid.

Kuna oleme väga väike riik, on süsteeme, mille kõige toetuseks raha vaja, ääretult palju. Nõustun igati, et maksumaksjaid on vähe ja seega raha piisavalt ei laeku. Mida rohkem oleks tööealist rahvast, seda suurem oleks maksulaekumine. Samas, kuidas rahvast juurde saada? Üks võimalus on kindlasti soodustada tuge, mida riik pakub, et indiviididel lasta ennast üles ehitada. Sellega seoses on laste saamist igati toetama hakatud. Aga kõik me ju teame, et rahvastik vananeb. Elatakse kauem, haigusi on rohkem ja pensionisüsteem on kukkumas kokku. Seega tekib küsimus, milliseid teenuseid peaks riik kindlasti veel toetama?

Leian, et õigetele asjadele rõhku pannes on kindlasti võimalik edu kasvatada. Tunnen, et just toe tagamine, et hirmuta ennast teostada, on asi, mida Eesti riik vajab. Seega tuleb panustada tugevalt hoolekandesüsteemi. Ja seda mitte nii, et anname alkohoolikutele mõned sendid suuremaid toetusi, vaid hoopis motiveerimisega.

Milles võiks seisneda motivatsioonipakett? Üks võimalus oleks peredele KOVi poolt tasuta abikäte pakkumist. Meil on üle 158 000 puuetega inimese, kellest Sotsiaalindlustusameti andmetel on vanemaealisi 82 000. Mõelge nende peredele ja lähedastele. Kui näiteks pooletunnisteks visiitideks, hommikul ja õhtul, saaks abikäsi mähkmevahetusel,  saaks omastehooldajad, kes on lõksus, abi oma vanematele, et minna kuhugile kursusele ja toast välja. Et nende lähedasel oleks silm peal. Ja lõunapausil rohudki võetud ning söök söödud. Seda saab teha läbi teenuste, mida KOVi kaudu tuleks rohkem rahastada. Kuna teame, et aeg on kalleim vara ning kellegi teise eest hoolitsemine, kes ise endaga hakkama ei saa, on vastutusrikas ja raske töö, ei saa me loota, et abipakkujad teeksid seda tasuta. Seega tuleb neile pakkuda võimalust teenida inimväärset tasu.

Teiseks on loomulikult oluline tagada ka abivahendid, nagu tõstukid, libilinad, õiged madratsid, et kodus turvaliselt elada. Näiteks  INVARU on firma, mis pakub vahendeid, aga vaadates omaosaluse hinda nende soetamiseks ning inimeste teadmatust abivahendite vajadusest ja sealjuures nende kohale toimetamise keerukust, tekib küsimus, oleme me ikka E-riik või mitte?

Jõuamegi võtmeni. Toetades KOVi poolt inimesi abikäte ja vahenditega,  kui nad abi saades eneseteostusele pühenduvad, oleks motivatsioon Eesti elanikele. Ja nii me majandust ka kasvataks. Ennetaksime väga paljude inimeste läbipõlemise ohtu ja haigestumist, pakkudes võimalust turvatundeks, et õnnelikult ennast teostada. Oli rõõm tõdeda, et ka president pidas neid mõtteid tähtsaks ja tõi omastehooldajate toetamise Vabariigi aastapäeva kõnes esile.

Kirjutab veebirakenduse  www.caremate.ee, asutaja, Marion Teder. CareMate`i eesmärk on vahendada kodu- ja isikuhooldusteenuseid professionaalsetelt hooldajatelt vanemaealistele ja erivajadustega inimestele, et leevendada paljude perede hoolduskoormuse muret.

Kes on meie kliendid?

Enamus kliente, kes CareMate teenuseid tellivad, tellivad neid hommikuti ja lõunati. On kahte sorti inimesi, kes tellimusi teevad. On neid, kes vajavad abi endale ja on ka neid, kes tellivad isikuhooldusteenuseid oma vanematele.

Aga mida nad asjast arvavad?

Kes tellivad hooldust endale, tunnevad end iseseisvalt ja on ülimalt rõõmsad, et meie poolt saadetud inimesed on professionaalsed ja sealjuures ka julged võõrasse koju tulema. On jäänud kõrva, et teenuse osutajad on nii hoolivad, et tahetakse kogu aeg meie abilisi enda ümber. Usume seda, kuna enamus tellijaid on jäänud CareMate püsiklientideks. J

Mõned inimesed on otsustanud abi tellida, kui on tunne, et nende vanemal pole enam kaua siin ilmas elada jäänud. See hetk on elus kindlasti kõigile pereliikmetele raske. Peamine põhjus, miks meid eelistatakse, on see, et hooleandjad on väga empaatilised ja mõistvad. Meile on öeldud, et see on neile suureks südame kergenduseks, et ei pea hakkama viimasel hetkel otsima oma lähedasele suremiseks palatikohta. Inimene saab minna rahus, oma lähedaste keskel, oma kodus. Väärikalt! Ta on hoitud. Meie hooleandjad hoiavad!

Paljud meie kliendid elavad ise vanematest kaugel. Suisa välisriigis. Neil on hea meel, et saavad rahulikult omi asju ajada ning lähedane kodus on hoitud. Siiani pole ühelgi kliendil, kes välismaal viibib, CareMate kasutamise ajal olnud tarvidust oma lähedase tõttu tagasi tulla. 

Peamine põhjus, miks CareMate eelistatakse, on aga justnimelt ettevalmistus, mille oleme kiirkursusena platvormil teenuseid osutavatele abilistele loonud. Kõik, kes soovivad abi pakkuda ja hooldaja kutset ei oma, peavad läbima koolituse, kusjuures vähemalt 80% positiivsena. Need, kes seda läbida ei suuda, meie kaudu teenuseid osutama ei asu. Lisaks kontrollime ka tausta ning tervist. Hoiame oma kvaliteeti teadlikult väga kõrgel.  Meie mentaliteet on- käitu teistega nii, nagu soovid, et sinuga käitutakse!

Hetkel teenindame igapäevaselt keskeltläbi 30 klienti. Kuna hooleandjaks tulemise soov on väga populaarne, iga kuu on uued kursused ja abikätest puudust pole, on uued kliendid oodatud julgelt liituma.