Blogi

ABI KÜSIMINE POLE HÄBIASI

Õhtuleht kirjutas CareMate asutaja mõtetest: "Eestlase jaoks tekitab võõrastelt, sh palgatud hooleandjalt, abi küsimine mõningast ebamugavust. See on meie jaoks nagu uhkuse asi, et pere ise viimase piirini pingutades lähedase eest hoolitseks. See võib aga viia läbipõlemiseni, kaasnev stress viib omakorda immunsuse langemiseni, see omakorda haigusteni… Olles ise töötanud aastaid hooleandjana Eestist eemal, leian, et võiksime oma suhtumist muuta. Abi küsimine ei ole häbiasi. On igati mõistlik kutsuda enda või lähedaste eest hoolitsema inimesed, kel on vajalikud oskused ja teadmised. Enda lähedase eest hoolitsemiseks abikäte leidmine on enda eest hoolitsemine ja investeering enda tervisesse." 

Kogu artikkel:  https://www.ohtuleht.ee/956418/marion-teder-liiga-suur-osa-hoolduskoormusest-jaab-perede-kanda
Loe lisaks

Kuidas aidata lähedast, kes vajab hoolt, kui endal pole jaksu?

Kohtan seoses oma tööga sageli inimesi, kes eri põhjustel vajavad igapäevaseks toimetulekuks abi. Mõne inimese elutee on lõppemas, mõne keha ei toimi enam täiel määral, teine vajab haigusest paranemiseks suhtlemist ja toetust. Kuidas saame ühiskonnana toetada neid, kes seda vajavad, arutleb CareMate'i kasutajatoega tegelev Kadri Valk.

Usun, et ainus tõeline väärtus meie ühiskonnas on inimene - iga inimene. Meid kõiki seovad perekondlikud kui ka sotsiaalsed sidemed, me ei ole mõeldud üksiku hundina  ringi uitama, oleme koosloojad. Ainult läbi ühiste tegevuste ja teineteise abi oleme võimelised ühiskonda arendama ja koos hoidma. Samas väärtustame ühiskonnana peamiselt neid, kes on tugevad ja kellest võiks tõusta rohkem kasu, astudes nii esimese sammu inimlike väärtuste vastu. Kuidas teisiti mõista valdavat suhtumist neisse, kes vajavad abi, olgu see siis hooldusteenus või muu?

Tervisemured ja õnnetused tulevad sageli ootamatult, kuid võivad jääda meie elu kujundama pikaks ajaks. Olen ligi aastajagu tegutsenud hooleandjana ja kuulanud mitmeid abivajajate lugusid. On selge, et eelkõige vastutab  oma tervise ja heaolu eest inimene ise, lisaks on toetav roll tema perel. Täna elavad pereliikmed aga sageli üksteisest eraldi, mis teeb abistamise raskemaks. Suurem osa abivajajatest tunneb end seetõttu kahjuks oma murega üksi olevat. Abiks oleks riigi suurem tugi. Keerulises seisus on ka abivajajate pereliikmed, kes suure hoolduskoormuse tõttu ei saa käia tööl, tihti nende oma elu ja toimetused jäävad unarusse ning ähvardab läbipõlemine.

Riigi üks roll on inimest vajadusel läbi erinevate meetmete toetada. Inimeste toetamisel võiks aga riik või kohalik omavalitsus lähtuda iga inimese vajadustest, mitte kirjutada üldsõnalisi seadusi, mida saab tõlgendada kümnel eri moel. Kui naine, kes on panustanud terve elu nii oma perekonda, sünnitades ja kasvatades lapsi, kui ka ühiskonda läbi töö ning soovib viimased elupäevad veeta kodus, siis miks ei võimalda meie seadused seda? Kas tõesti sellest hetkest alates, kui inimene enam ühiskonnale piisavalt kasu ei too, kuulub ta ühiskonna prügikasti?

Kui pere on kaugel, on üheks alternatiiviks eraalgatuslik hooleandmisteenuste pakkuja CareMate, mille südameasjaks on kokku viia abivajajad ja hooleandjad. Eestis ei ole selline teenus küll niivõrd levinud kui lääneriikides, kuid näeme juba praegu  teenuse järele suurt vajadust ja nõudlust. Vananeva ühiskonna perspektiivi silmas pidades kasvab see veelgi.

Eesti inimese rahakott ei ole täna piisavalt paks, et osta igapäevaselt hooleandjate teenust. Küll saab aga siin appi tulla kohalik omavalitsus või ministeerium. Oleme täna aktiivselt otsimas koostöövõimalusi, et inimestel, kes sooviksid isiku- või koduhooldusteenuseid tellida, oleksid selleks soodsamad võimalused. Tuleb tunnistada, et see ei ole just lihtne ülesanne. Loodan siiralt, et ühel hetkel sellised võimalused tekivad, kuid kõige enam soovin, et kuulataks neid, kes kannatavad suure hoolduskoormuse või abi puuduse tõttu. Inimväärne elu kuulub kõigile.



Loe lisaks

Kuula raadiosaatest, kuidas CareMate saab Sind aidata



Meil kõigil on sama palju aega, kuid igapäevaseid tegemisi ja toimetusi kipub vahel nii palju olema, et unustame iseenda ja oma lähedasedki.

Meil kõigil on kokkupuuted elus vanavanematega ja vanemad, kes tegelikult väga sooviksid, et neilegi aega abi pakkuda jaguks. Vahel lausa igapäevaselt. 

Tihti peidame me Eestis end justkui kardinate taha, et mitte seista silmitsi omastehoolduse probleemiga ja nii jäävad meie vanemad lähedased oma murega tegelikult üksi. Nad ei taha meile sellest muidugi rääkida, sest pelgavad koormaks olla. 

CareMate`l oli au käia Vikkerraadio uues huvitavas jutusaates nimega Öövalve, et arutleda omastehoolduse teemal ning vastata inimeste küsimustele, kes saatesse otse helistada soovisid






Kui sinulgi on tekkinud CareMate`le küsimusi, siis võta julgelt ühendust!


Saadet saab järele kuulata järgnevalt lingilt:
https://vikerraadio.err.ee/919294/oovalve-omastehooldus  


Loe lisaks

Isikliku abistaja teenus- miks, kellele, kuidas?

Viimasel ajal on rohkem hakatud pöörama tähelepanu varem märkamata jäänud kitsaskohtadele Eesti abivajajate hulgas. Omastehooldusest ja hoolduskoormusest CareMate asutajana isikliku näite põhjal. Kui tavapärane see on? Kirjeldan oma isiklikku kogemust Aspergeri sündroomiga, mis on kõigest üks pisike eripära kõigi erinevate haiguste ja puuete keskel. 

Aastal, mil mina sündisin, 1988, esines autismi 3-4 lapsel 10 000st. 2005 aastaks oli sündroom juba igal 150ndal lapsel. 2012 aastaks selgitati välja, et iga 88s laps põeb ühte autismi vormi. Aastaks 2018 uuriti Autism Speaks ühenduse poolt välja, et juba iga 59s laps omab mingil kujul autismi. Selge on see, et geneetikas toimub midagi, mille tõttu vaimse sündroomiga inimeste arv kasvab hüppeliselt.

Üks nendest 59st inimesest on paraku ka minu vend. Mida see siis tähendab? Tal on nimelt Aspergeri sündroom. See tähendab, et inimene vajab igapäevaselt abi, et tulla toime lihtsate asjadega- hügieen, toitumine, samuti eneseteostus, millegi kasuliku tegemine, sotsiaalses elus osalemine. Üksi ta toime ei tule. Oma pereliikmeid on aga väga raske respekteerida ja hinnata, kui nad iga päev juhendama kipuvad. Tekib trots ühiskonna vastu.

Miks ta siis ei tule igapäevaselt toime nende enesest mõistetavate tegevustega, mida sündroomita inimesed loomulikuks peavad? Aspergeri sündroomiga (leebema autismi vormiga) käivad kaasas kognitsiooni vead ehk mõttevead. Need on ajus toimuvad reaktsioonid, mis töötavad veidi teisiti, kui tavapärastel inimestel. Kognitsiooni vead panevad mõtlema kummalisi teid pidi, mis on ebaloogilised, panevad tegema tavapäratuid otsuseid. Need vead on kahjuks ka üheks suureks viidaks suitsiidile.

Üldiselt on Aspergeri sündroomiga inimeste IQ väga kõrge ja nad on väga targad. Nad võivad mäletada meeletult hästi ajalugu ja fakte, õppida ära väga kiiresti keeli, olla ülivõimsa loogilise arusaamaga valemite ja füüsika maailmas. Paraku aga vot need igapäeva toimingute loogika puudused, nendega kohanduda ei suudeta. Ometi on ju teada, et selleks, et inimene oleks terve ja jätkusuutlik, peaks ta olema toidetud, puhas, suutma end ära elatada, et katus peakohal oleks jne.

Mis ta selle asemel teeb? Ta istub omadega “mätta“ otsas ning kui mind tema kõrval igapäevaselt ei ole, siis võib ta vabalt olla pesemata, süüa end ebatervislikust toidust paksuks, vahtida arvutis lollusi ja lihtsalt elu maha magada. Ta on eas, mil võiks omandada elukutset, aga selle asemel lihtsalt raiskab oma elu. Kui paljud noored tänapäeval nii elavad? Iga 59s kindlasti.

Varasemalt olin ma oma venna kõrval iga päev, alates sellest, et öelda, et peab tulema üles ja kooli minema- kuni söömise ja riietamiseni. Juhendasin teda aktiivselt gümnaasiumini, niikaua, kui võimalik. Ja minu jaoks tundus, et on kaos, kui ma läheduses ei olnud. Pärast seda, kui kolisin ära Tallinnasse ja tema kõrval enam igapäevaselt olla ei saanud, käis ta nii öelda „alla“. Enne seda käis vend tegemas viievõistlust ja tõi medaleid ning oli koolis parim õpilane. Kui ma ta kõrvalt kolisin, pidi vend peaaegu koolist välja kukkuma. Ta lõpetas vaevu keskkooli, edasi õppimisel tekkisid raskused ja asja ei saanud. Mina olen omastehooldaja, kuigi olen talle vaid poolõde. Kui ta sai täisealiseks, otsustas vend, et ei kuula enam mind. Kaotasin tema üle kontrolli. Mida peab veel tundma meie ema, kes temaga igapäevaselt tegeleb, keda vend enam ammu ei respekteeri ja ei kuula?

Kus on siis abi? Tartu Linnas, kust meie juured, öeldakse, et leia isiklik abistaja, kelleks saab olla määratud üks inimene, kes tuleb ja on sinu, omastehooldaja, eest abiks. Et linn rahastab seda 97% mingis ulatuses. Aga kust ma võtan selle ühe inimese? Lisaks kestab kogu see paberimajandus ja taotlusprotsess väga kaua. Kuniks otsus tuleb, peab tegema juba uuesti puudetaotluse. Aga üldiselt, kes oleks nõus niiviisi tulema ja olema igapäevaselt kogu aeg minu venna kõrval ja teda juhendama? Kas teda mu vend siis kuulaks rohkem, kui ema? Kuigi mu vend saab varsti juba 20 aastaseks, pole me siiamaani suutnud seda abilist leida.

Alustasin siis oma ettevõtte, mis peaks need isiklikud abistajad leidma ja koolitama. Tõsi ta on, et Inglismaalt loodud koolitusprogramm Home Support Worker`ile ei anna otseselt isikliku abistaja kutset, kuid see toimib. Selle raames õpetatakse olema toetav abikäsi, kes ennetab ja juhendab inimesi tegema iseseisvaid omale kasulikke otsuseid ja tegevusi. Justnimelt neid samu- õige toidu söömine, ravimite võtmine, enese hügieeniga tegelemine, sotsiaalselt aktiivne olemine. Annab nippe ja tehnikaid, kuidas professionaalselt aidata inimesi, kel vaimne või füüsiline erivajadus, paremale elule. Pidasin oma ettevõttes väga oluliseks koolituse lisada ning see toimib väga hästi. 

Aga need inimesed, kes seda tööd tegema peaks. Kas nad peaks tegema seda tasuta? Kui minagi tundsin, et olen lõksus ja ei saa elada oma elu, siis kuidas peaks veel võõras inimene selle vastutuse võtma? Hinnad kasvavad, elatustase kallineb. Isikliku abistaja rollis olev inimene ei saa tasutud tänasel päeval normaalselt, et olla olemas vajaduspõhiselt niipalju, kui tegelikult vaja. Seega olemegi loonud CareMate võimaluse, kus kliendile saaks olla hind võimalikult soodne, aga hooleandjale piisavalt motiveeriv.

Nüüd on aga see üks suur aga. Ei riik ega KOV ei soovi toetada sellist lähenemist. Seadused on määratud ja nende järgi peab käituma, ütleb kohalik omavalitsus. Samas jällegi oli enne CareMate võimatu leida inimest, kes tuleks ja oleks mu vennale abiks. Ja siis olemegi omadega tupikus. Kui palju on neid peresid veel? Kui jätkusuutlik see praegu loodud süsteem on?

Jõuamegi punkti, kus ise peab ennast üles töötama ja saama piisavalt tulu, millega võimaldada erateenuseid. Aga et seda teha, ei saa olla ise omastehooldajana lõksus. Majanduslikult heale järjele saamiseks on vaja aega ja motivatsiooni. Kas seda on Eesti inimestel piisavalt? Meil kõigil on sama palju aega, võrdselt. Aga võimalused elus arenguks pidurduvad.

Õnneks oleme CareMate tiimiga loonud võimaluse, kus saab tellida ka pooleks tunniks visiite ning neid tõesti, kuna on tarvis ja kuhu on tarvis. Samas on ka teenuste, mida osutatakse, nimekiri piisavalt lai. Aga selleks, et piisavalt abi saaks, on ikkagi vaja avaliku sektori tuge. See pole lihtsalt aus, et kui peres on puue, siis seetõttu inimestel puuduvad võrdsed võimalused ennast teostada, sest nendel on üks suur lisakulu- hoolduskoormus.

Kasutatud allikaid:

https://www.autismeesti.ee/autismist/autismihairete-spekter/aspergeri-sundroom/

https://www.autismspeaks.org/autism-facts-and-figures

https://www.tlu.ee/opmat/tp/autism/statistika.html

https://www.riigiteataja.ee/akt/422102014020?leiaKehtiv


Loe lisaks

Rohkem turvatunnet!

Riik peaks panustama hoolekandesüsteemi, et ärgitada omastehooldajaid ennast teostama, kirjutab sotsioloog ja CareMate OÜ asutaja Marion Teder Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud loos.

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, kuidas inimesed elavad hästi ja Eesti majandus kasvab.  Kohati kummaline, et Reformierakond, kelle missioon oli Eesti viia 5 parima riigi hulka Euroopa Liidus, ei pidurdanud majanduse arengut Eestis kuidagi pärast võimu kaotust. Ärid kasvavad endiselt, palgad tõusevad, riigi toetused kasvavad sammhaaval. Aga miks oleme me ikkagi mingites asjades reitingute poolest kõige madalamal positsioonil?

Lõpetatuna Sotsioloogia eriala Tartu Ülikoolis, kus arutletakse ühiskonna toimimise kõikide aspektide koosmõju üle, on võimalik teha väga lihtsad järeldused. Raha ei ole alati kõige tähtsam asi, mis inimesed õnnelikuks teeb. Selleks on tegelikult jätkusuutlik keskkond. Ma ei ütle nüüd seda, et raha poleks üldse vaja, ei, aga pean silmas siinkohal igapäevaelu keskkonna mõju, milles me elame. Elanud ise Inglismaal, Norras ja Soomes, olen tihti mõelnud sellele, miks ma ikka ja jälle siin Eestis ei suuda õnnelikult asju ajada? Selleks, et riik saaks kasvada, on vaja õnnelikke inimesi. Mis toob rahulolu hinge? Tegelikult on selleks turvatunne ja head suhted lähedastega. Turvatunne, et kui midagi juhtub, oleks abi võtta.

Olles ise kogenud vajadust kasutada riigi poolt pakutavaid tugiteenuseid, võiksin mina küll öelda, et enamikuga loetelust Eestis rahule jääda ei saa. Tunnen ikka hirmu tuleviku ees, kui vajan sotsiaalhoolekandest abi.  Mis peaks juhtuma, kui ema jääb olukorda, kus ise enam endaga hakkama ei saa? Meil kõigil on vanemad ja üks hetk peame sellega silmitsi seisma. Hirmutav on see praegune vähene KOVi poolne toetus, mis mõnes kohas 17 ja Tallinnas 100 eurot kuus. Kes peaks sellega ära elama? Ja seda antakse ka ainult juhul, kui tulen ära töölt. Järelikult- tugi pole piisav. Peab ise hakkama saama. Tuleb hirmuga leida koht kõrgepalgaliste seas, et võimaldada erateenuseid.

Kuna oleme väga väike riik, on süsteeme, mille kõige toetuseks raha vaja, ääretult palju. Nõustun igati, et maksumaksjaid on vähe ja seega raha piisavalt ei laeku. Mida rohkem oleks tööealist rahvast, seda suurem oleks maksulaekumine. Samas, kuidas rahvast juurde saada? Üks võimalus on kindlasti soodustada tuge, mida riik pakub, et indiviididel lasta ennast üles ehitada. Sellega seoses on laste saamist igati toetama hakatud. Aga kõik me ju teame, et rahvastik vananeb. Elatakse kauem, haigusi on rohkem ja pensionisüsteem on kukkumas kokku. Seega tekib küsimus, milliseid teenuseid peaks riik kindlasti veel toetama?

Leian, et õigetele asjadele rõhku pannes on kindlasti võimalik edu kasvatada. Tunnen, et just toe tagamine, et hirmuta ennast teostada, on asi, mida Eesti riik vajab. Seega tuleb panustada tugevalt hoolekandesüsteemi. Ja seda mitte nii, et anname alkohoolikutele mõned sendid suuremaid toetusi, vaid hoopis motiveerimisega.

Milles võiks seisneda motivatsioonipakett? Üks võimalus oleks peredele KOVi poolt tasuta abikäte pakkumist. Meil on üle 158 000 puuetega inimese, kellest Sotsiaalindlustusameti andmetel on vanemaealisi 82 000. Mõelge nende peredele ja lähedastele. Kui näiteks pooletunnisteks visiitideks, hommikul ja õhtul, saaks abikäsi mähkmevahetusel,  saaks omastehooldajad, kes on lõksus, abi oma vanematele, et minna kuhugile kursusele ja toast välja. Et nende lähedasel oleks silm peal. Ja lõunapausil rohudki võetud ning söök söödud. Seda saab teha läbi teenuste, mida KOVi kaudu tuleks rohkem rahastada. Kuna teame, et aeg on kalleim vara ning kellegi teise eest hoolitsemine, kes ise endaga hakkama ei saa, on vastutusrikas ja raske töö, ei saa me loota, et abipakkujad teeksid seda tasuta. Seega tuleb neile pakkuda võimalust teenida inimväärset tasu.

Teiseks on loomulikult oluline tagada ka abivahendid, nagu tõstukid, libilinad, õiged madratsid, et kodus turvaliselt elada. Näiteks  INVARU on firma, mis pakub vahendeid, aga vaadates omaosaluse hinda nende soetamiseks ning inimeste teadmatust abivahendite vajadusest ja sealjuures nende kohale toimetamise keerukust, tekib küsimus, oleme me ikka E-riik või mitte?

Jõuamegi võtmeni. Toetades KOVi poolt inimesi abikäte ja vahenditega,  kui nad abi saades eneseteostusele pühenduvad, oleks motivatsioon Eesti elanikele. Ja nii me majandust ka kasvataks. Ennetaksime väga paljude inimeste läbipõlemise ohtu ja haigestumist, pakkudes võimalust turvatundeks, et õnnelikult ennast teostada. Oli rõõm tõdeda, et ka president pidas neid mõtteid tähtsaks ja tõi omastehooldajate toetamise Vabariigi aastapäeva kõnes esile.

Kirjutab veebirakenduse  www.caremate.ee, asutaja, Marion Teder. CareMate`i eesmärk on vahendada kodu- ja isikuhooldusteenuseid professionaalsetelt hooldajatelt vanemaealistele ja erivajadustega inimestele, et leevendada paljude perede hoolduskoormuse muret.

Loe lisaks

Mida arvavad kliendid CareMate teenustest?

Olles nüüd mõnda aega turul olnud, on meie jaoks ülimalt oluline tagasiside, mida kliendid teenuste tarbimisel jätavad. Sellest sõltub, kas kogu CareMate idee tasus ennast ära.

Üllal eesmärgil vahendada hooldusabi hooldajatelt kodudes elavatele eakatele ja puuetega inimestele, panime suurima rõhu vajadusest tulevale teenuste pakkumisele. Idee sai alguse Inglismaalt, kus on palju koduhooldusagentuure. Hooldajateks minejatele korraldatakse seal kiire nädalane koolitus ning siis antakse kätte päevik, mis on täidetud 15 minuti kuni tunniajaste visiitideni ja nii varahommikust hilisõhtuteni. Ettevalmistaval kursusel antakse kõik juhised, et pakkuda turvalist, empaatilist, isikukeskset ja professionaalset teenust.

Integreerides seda Eestisse ja kasutades tänapäeva innovatsiooni võimalusi, sai loodud ka meie poolt lisaks platvormile väljaõppe võimalus, mis õpetaks kõike seda sama ja ehk veidigi rohkem, et kohanduda kõigi abivajajate vajadustega. Tänaseks päevaks on ära koolitatud 50 inimest ja nad on kõik kenasti Tallinnas (mõned ka Tartus) teenuseid rõõmuga osutamas.


Kes on meie kliendid?

Enamus kliente, kes CareMate teenuseid tellivad, tellivad neid hommikuti ja lõunati. On kahte sorti inimesi, kes tellimusi teevad. On neid, kes vajavad abi endale ja on ka neid, kes tellivad isikuhooldusteenuseid oma vanematele.

Aga mida nad asjast arvavad?

Kes tellivad hooldust endale, tunnevad end iseseisvalt ja on ülimalt rõõmsad, et meie poolt saadetud inimesed on professionaalsed ja sealjuures ka julged võõrasse koju tulema. On jäänud kõrva, et teenuse osutajad on nii hoolivad, et tahetakse kogu aeg meie abilisi enda ümber. Usume seda, kuna enamus tellijaid on jäänud CareMate püsiklientideks. J

Mõned inimesed on otsustanud abi tellida, kui on tunne, et nende vanemal pole enam kaua siin ilmas elada jäänud. See hetk on elus kindlasti kõigile pereliikmetele raske. Peamine põhjus, miks meid eelistatakse, on see, et hooleandjad on väga empaatilised ja mõistvad. Meile on öeldud, et see on neile suureks südame kergenduseks, et ei pea hakkama viimasel hetkel otsima oma lähedasele suremiseks palatikohta. Inimene saab minna rahus, oma lähedaste keskel, oma kodus. Väärikalt! Ta on hoitud. Meie hooleandjad hoiavad!

Paljud meie kliendid elavad ise vanematest kaugel. Suisa välisriigis. Neil on hea meel, et saavad rahulikult omi asju ajada ning lähedane kodus on hoitud. Siiani pole ühelgi kliendil, kes välismaal viibib, CareMate kasutamise ajal olnud tarvidust oma lähedase tõttu tagasi tulla. 

Peamine põhjus, miks CareMate eelistatakse, on aga justnimelt ettevalmistus, mille oleme kiirkursusena platvormil teenuseid osutavatele abilistele loonud. Kõik, kes soovivad abi pakkuda ja hooldaja kutset ei oma, peavad läbima koolituse, kusjuures vähemalt 80% positiivsena. Need, kes seda läbida ei suuda, meie kaudu teenuseid osutama ei asu. Lisaks kontrollime ka tausta ning tervist. Hoiame oma kvaliteeti teadlikult väga kõrgel.  Meie mentaliteet on- käitu teistega nii, nagu soovid, et sinuga käitutakse!

Hetkel teenindame igapäevaselt keskeltläbi 30 klienti. Kuna hooleandjaks tulemise soov on väga populaarne, iga kuu on uued kursused ja abikätest puudust pole, on uued kliendid oodatud julgelt liituma.


Loe lisaks

Meil on suitsiidiabi aga, kus on elujaatus? Abi ilma paranemise lootuseta elujaatajale.

Olen aastaid pidanud juurdlema nii tundlikul teemal, kui eutanaasia.

Eesti Lihasehaigete Seltsi esimees 22.01.2019

Minu jaoks on füüsis kõigest defektiga pakend, mis vaimusära seni tuhmistada suutnud ei ole. Kuigi tean, et enda olukord lihasehaigena kergemaks ei lähe. Olen pidanud Eesti Lihasehaigete Seltsi pikka aegse liikmena palju hääbumisi kõrvalt nägema.  Kui on mingigi võimalus edasi tegutsemiseks siin maapealses elus, siis ma seda ka kasutan. Mind tuleb sisuliselt jõuga teistpoolsuse ukse taha vedada.

Loe lisaks

Märkamatuks jäänud hooldusvajadus

Kas olete mõelnud päevale, kui üksi enam hakkama ei saa? Kas läheksite ise või saadaksite oma lähedase hooldekodusse? Kui oleks häid hooldajaid saada, kas usaldaksite enda või oma lähedase tema hoolde?
Loe lisaks

„Kuidas ma saan usaldada võõrast inimest enda koju?“

Peamine küsimus, mis kajas läbi ruumi oli-

 „Kuidas ma saan usaldada võõrast inimest enda koju?“

See on täiesti õigustatud küsimus, eriti kui tuletada meelde meedias kõlanud hirmulugusid hooleandjatest, kes kasutavad teisi inimesi ära. Kuidas siis õigupoolest ikkagi saab?

Loe lisaks

Puudega inimesed on tavalised inimesed

3. detsembril tähistame me ÜRO eestvedamisel rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Sel päeval võiks eelkõige mõelda sellele, kui paljudel meist tegelikult puue on (igal kümnendal), ja püüda mõista, et erinevate erivajaduste tõttu ei peaks keegi kõrvale jääma sotsiaalsest elust ja võimalustest tunda end hästi. Me ei tohiks lasta tekkida keskkonnal, kuhu liikumiserisustega inimesed ei pääse või esitada ametiasutuste infot viisil, mis on segadusse ajav, bürokraatlik ja inimesi ametite vahel jooksutav. Palju on tehtud, kuid palju on teha.

Loe lisaks

CareMate asub omastehooldajate muresid lahendama

Euroopa omastehooldajate ühenduse EuroCarers hinnangul on ligi 80% hoolduskoormusest ELi omaste ehk abikaasade, sugulaste ja sõprade kanda ning see töö on harilikult tasustamata. „Järeltulijad muidugi aitavad, aga neilgi on oma elu, omad lapsed, sageli kaugel, sageli välismaal,“ kirjutab tänane Postimehe juhtkiri (PM 16.10.2018).

Loe lisaks

Inimeste hooldamine kui tulevikutöö

Brit Kerbo

Vananeva rahvastiku tingimustes on üheks ühiskonna väljakutseks, kuidas tagada väärikus eakatele, kes vajavad elukaare lõpul tuge ja hoolt nii igapäevatoimetustes kui ka suuremate terviseprobleemide korral.

Sotsiaalvaldkonna eelarve on rahvastiku vanuselise jaotuse tõttu üha suurema surve all ja hiljuti meedias laineid löönud mõte, justkui vajaks me kõik eluõhtul hooldekodu kohta, ei kannata kriitikat. Pigem tuleb fookus seada sellele, kuidas inimene saab võimalikult kaua olla oma koduses keskkonnas ning kasutada abiteenust vastavalt vajadusele.
Loe lisaks