Olen aastaid pidanud juurdlema nii tundlikul teemal, kui eutanaasia.

Eesti Lihasehaigete Seltsi esimees 22.01.2019

Minu jaoks on füüsis kõigest defektiga pakend, mis vaimusära seni tuhmistada suutnud ei ole. Kuigi tean, et enda olukord lihasehaigena kergemaks ei lähe. Olen pidanud Eesti Lihasehaigete Seltsi pikka aegse liikmena palju hääbumisi kõrvalt nägema.  Kui on mingigi võimalus edasi tegutsemiseks siin maapealses elus, siis ma seda ka kasutan. Mind tuleb sisuliselt jõuga teistpoolsuse ukse taha vedada.

Olete lugenud saripetturist Liis Haavlist, kes valib enda ohvriteks eakaid, pettes nendelt raha ja kinnisvara välja? Või hoopiski õuduslugusid hooldekodudest, kus seotakse eakad kinni ning kedagi ei huvita?

Kas olete mõelnud päevale, kui üksi enam hakkama ei saa? Kas läheksite ise või saadaksite oma lähedase hooldekodusse? Kui oleks häid hooldajaid saada, kas usaldaksite enda või oma lähedase tema hoolde?

Peamine küsimus, mis kajas läbi ruumi oli-

 „Kuidas ma saan usaldada võõrast inimest enda koju?“

See on täiesti õigustatud küsimus, eriti kui tuletada meelde meedias kõlanud hirmulugusid hooleandjatest, kes kasutavad teisi inimesi ära. Kuidas siis õigupoolest ikkagi saab?

3. detsembril tähistame me ÜRO eestvedamisel rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Sel päeval võiks eelkõige mõelda sellele, kui paljudel meist tegelikult puue on (igal kümnendal), ja püüda mõista, et erinevate erivajaduste tõttu ei peaks keegi kõrvale jääma sotsiaalsest elust ja võimalustest tunda end hästi. Me ei tohiks lasta tekkida keskkonnal, kuhu liikumiserisustega inimesed ei pääse või esitada ametiasutuste infot viisil, mis on segadusse ajav, bürokraatlik ja inimesi ametite vahel jooksutav. Palju on tehtud, kuid palju on teha.

Euroopa omastehooldajate ühenduse EuroCarers hinnangul on ligi 80% hoolduskoormusest ELi omaste ehk abikaasade, sugulaste ja sõprade kanda ning see töö on harilikult tasustamata. „Järeltulijad muidugi aitavad, aga neilgi on oma elu, omad lapsed, sageli kaugel, sageli välismaal,“ kirjutab tänane Postimehe juhtkiri (PM 16.10.2018).

Brit Kerbo
Vananeva rahvastiku tingimustes on üheks ühiskonna väljakutseks, kuidas tagada väärikus eakatele, kes vajavad elukaare lõpul tuge ja hoolt nii igapäevatoimetustes kui ka suuremate terviseprobleemide korral.

Sotsiaalvaldkonna eelarve on rahvastiku vanuselise jaotuse tõttu üha suurema surve all ja hiljuti meedias laineid löönud mõte, justkui vajaks me kõik eluõhtul hooldekodu kohta, ei kannata kriitikat. Pigem tuleb fookus seada sellele, kuidas inimene saab võimalikult kaua olla oma koduses keskkonnas ning kasutada abiteenust vastavalt vajadusele.