Blogi

Ootad, kuni on liiga hilja?

Eestlasele on ju kohane, et püüaks ise nii palju pingutada ja hakkama saada, kuni hing on nööriga kaelas. Enne abi ei küsita, ka mitte oma laste käest. Aga kas peaks see nii olema, või tuleks tegelikult ikkagi vaadata endasse ja küsida abi juba palju varem?


Haigekassa kodulehelt leiab infot, et kõige suuremad ravikulud, mis maksumaksja raha eest haigekassas tasutakse, on 65+ inimeste ravikulud. Kui mõtleme oma lähedaste peale, siis tegelikult teame me kõik, et keegi ümbruskonnast on kahjuks langenud vähi ohvriks, saanud insuldi või vanadusest haprana nõrgaks jäänud. Ja siis on häda suur ning küsitakse abi. Kui tihti tuleb meile endale aga meelde see, et ise oma vanemate lähedaste käest küsida, kuidas neil TEGELIKULT läheb ning kuidas nad TEGELIKULT hakkama saavad?


Rahvusvahelise SHARE uuringu kohaselt kannatab depressioonisümptomite all veidi alla 40% eestlastest vanuses 55-64 ja 65-75, vanusegrupis 75+ on depressiooni tundemärgid juba pooltel. Kas pole see mitte inimlikult mõistetav, kuna vanemate inimeste lastel, ehk meil, kipub aega igapäeva suhtluseks oma vanematega aina vähemaks jääma? Samal ajal jäävad nad ka üksikuks, sest partnerid ja sõbrannad lahkuvad siit ilmast vanuse tõttu ümberringi.

Vestlesin paar päeva tagasi oma vanaemaga, keda ikka aegajalt külastan ja küsisin, et kuidas on temal lood üksindustundega. Selgus tõsiasi, et ainuke suhtluskanal on tegelikult lapsed ja lapselapsed, sest kursusekaaslased kõik on juba teise ilma läinud ning tema enam omadel jalgadel nende vähestega kokkutulekutele ei jõua. Sageli ei ole eakatel kedagi, kellega olulisi küsimusi arutada ja kes igapäevaste murede lahendamisel aitaks. Neile pole kohane igapäevaselt kasutada Facebooki või Messengeri. Ja kui olekski, kas siis neile peaks tõesti kujundama virtuaalse suhtlusreaalsuse?

Üksindus viib aga depressiooni algeteni, millega kaasneb terve hulk järgmisi probleeme– tekib apaatia ja huvi puudus maailma vastu, eakad ei söö enam korralikult, ei liiguta end vajalikul määral. See kõik aitab kaasa immuunsussüsteemi nõrgenemisele, mis viibki omakorda haigusteni. Ja neid haigused siis haigekassa kinni maksabki.

Mis oleks lahendus? Kindlasti tuleks leida aega, et oma vanematele rohkem olema olla, sest nemad olid ju meie jaoks alati olemas, kui me kasvades hoolt vajasime. Samas tuleb aga tõdeda, et ennast ei saa ka ribadeks tõmmata ning lisaks karjäärile ja oma pere loomisele, peaksime leidma aega ka iseenda jaoks. Et aga ühiskond on jõudnud staadiumisse, kus aeg maksab kõige rohkem, on igati mõistlik kutsuda appi abikäed.

Soovitus:

Telli oma kõbusale lähedasele iga nädal ülepäeviti tunnike hoolt, küsides esmalt, mille tal abi kõige enam vaja võiks minna?!

Meie hooleandjad on välja koolitatud olema toeks ja pakkuma võimalikult palju iseseisvust. See tähendab, et nad on aktiivsed suhtlejad. Külaskäigul püüavad nad hoolt saava inimese eluoluks võimalikult palju aktiivsust ja suhtlust pakkuda, tehes sealjuures ära vajalikud toimingud. Sinna hulka kuuluvad näiteks poeskäik, isikuhooldus või õigel ajal piisavalt tervisliku toidu tegemine, et luud ikka terved püsiks.

Lähemalt meie teenuste kohta, mida vajaduspõhiselt tellida, loe siit:  https://caremate.ee/services




Loe lisaks

Emadepäev küll, aga kas oled toeks ka ülejäänud aasta?

Emadepäev on üks tore päev. Kindlasti pead sa oma ema ja ka vanaema sel päeval meeles. Ehk leiad aega külastusekski. Kuid kui palju tuleb ette sarnast kohtlemist kogu aasta jooksul ülejäänud päevadel?

Tõsi ta on, et alati ei ole võimalik teda toetada ja aidata. Kasvõi sõnadega. Ehk mõtled, et ta ei vajagi seda. Aga kujuta ette, kui sa sündisid, siis oli tema sinu jaoks olemas igal hetkel, kui seda vajasid. Püüdis anda endast parima, et saaksid täisväärtusliku elu. Nüüd on aeg ümber saanud ja meie perekonnaseaduse kohaselt oled sina see, kes peab tema eest hoolt kandma.

Sinu vastutada on see, et ta oleks emotsionaalselt õnnelik ning tagatud oleks ka hea füüsiline tervis. Palju mõtled sa tema heaolule igapäevaselt?

Mina mõtlen näiteks iga päev. Sest tal on raske. Samas ei tunne ma, et suudaksin talle piisavalt seetõttu tähelepanu pöörata. Niipalju, kui ta seda tegelikult vajab. Tähelepanu võrdub armastuse näitamisega.

Meie, Eesti inimesed, pole harjunud sõna „armastus“ väga kasutama, kuid Inglismaal ütleb isegi poemüüja igale ostjale „Hey, love!“. Ja sellele järgneb siiras naeratus. Ning naeratadki vastu. Ja elu on jälle rõõmsam. On tunda positiivsust. See tõstab emotsionaalset heaolu, mis omakorda hoiab ajukeemia stabiilsema, et toetada immuunsussüsteemi toimimist. Kas teadsid, et paljud füüsilised haigused saavad alguse stressist?

Tallinna keskhaigla on toonud välja faktid, mis on levinumad stressi põhjustajad:

·         liiga raske vaimne või kehaline töö

·         pingeline töine või kodune õhkkond

·         ületöötamine ja puudulik uni

·         tavapärase elurütmi ootamatu muutus

·         mure lähedase inimese pärast

·         iseenda või lähedase inimese raske haigus

Mis on emotsionaalse pinge esmased tundemärgid?

Südame-veresoonkonnasüsteem. Äkki tekkinud stress (nt tüli lähedasega) põhjustab südametöö kiirenemise ja südamelihase tugevamaid kokkutõmbeid. Korduvad stressiepisoodid võivad viia südameprobleemide tekkimiseni.

Luustiku-lihaskonnasüsteem. Stressis olles lähevad lihased pingesse. Pikaajaline lihaspinge võib tekitada valusid (näiteks peavalu, seljavalu). Hingamisteede süsteem. Stress võib kiirendada hingamist, kiire hingamine omakorda tekitada peapööritust ja tasakaaluhäireid.

Seedeelundite süsteem. Stress mõjutab söögiisu, stressis inimesed söövad palju rohkem või vähem kui tavaliselt. Stress võib esile kutsuda oksendamise ja isegi kõhuvalu ning mõjutada seedimist, põhjustades nii kõhulahtisust kui ka -kinnisust.

Reproduktiivsüsteem. Meestel võib stress halvendada testosterooni ja sperma tootmist ning põhjustada impotentsust. Naistel võib stress põhjustada menstruaaltsükli ärajäämist või ebaregulaarsust ja vähendada seksuaaliha.

Närvisüsteem. Stress põhjustab sageli unehäireid, ärevust, paanikahooge või depressiooni.

Loetletud tundemärkidele mitte tähelepanu pöörates võivad olla palju tõsisemad tagajärjed. Seetõttu on väga olulised armastavaid ja toetavaid suhteid lähedastega. Küll aga, nagu juba eelpool mainitud, ei ole alati aega, et igapäevaselt neile seda tuge pakkuda.

Tuues välja stressi tekkimise allikad oma lähedasele, kes mõtleb siis veel sinu enda peale? Me kõik vajame elus positiivset toetavat kätt. Olgu me siis noored või vanad. Kui juba päris vanad, siis ehk rohkemgi, kui julgeme seda tunnistada.

Mõelgem sellele ja olgem rohkem üksteisele toeks! Kavõi toetavate sõnadega, aga tähelepanu pöörates. Ja kui endal on ajaga raske ning koorem õlal, et emaga iga päev kohtuda ning aidata lõunasöök teha, poes käia või vajadusel isikuhooldusega,  siis CareMate aitab.

Uuri lähemalt, kuidas,  siit: https://www.caremate.ee/how

Stressi kohta rohkem infot: https://www.keskhaigla.ee/juhendid/Syda_A5_3bleed.pdf


Loe lisaks

Kas vahel tunned, et sooviksid vanematele abi, aga ei leia ise piisavalt aega?

Hoolimine ja üksteisele toeks olemine peaks olema perekonnas üks loomulikumaid asju. Paraku aga on meil kõikidel kiire ja pole alati piisavalt aega, et endalegi puhkehetke leida. 

Eesti perekonnaseaduse kohaselt on meil aga kõigil kohustus tagada lisaks oma lastele ka vanemate heaolu, kui nad jäävad vanaks. Kas lasta minna asjadel nii kaugele, kus tervis juba käest, või võiks pigem pakkuda tuge juba ennetavalt? 

Vajadusest lähtuv hooldusteenuste kompenseerimine omavalitsuste poolt laseks eakatel elada tuttavas keskkonnas edasi täisväärtuslikumat elu.

Küll aga pole Eestis loodud võimalust, et kohalikud omavalitsused piisaval määral aitaks. Tullakse appi alles siis, kui tagajärjed on juba tõsised, tehes seda kulukamalt, kui oleks olnud ennetus.

Kas tahame jääda ootama, kuni asjad päris hullud, et saada tasuta abi, või ärkame ja toetame oma vanemaid juba varem? Kas on meil piisavalt endal vabadust ja aega, et neile kavõi igapäevaselt seltsiks olla ja aidata lihtsamate toimingutega? 

Vahel tuleb ette, et selleks peaks teise linna või külasse sõitma, et nad ei tunneks end üksikuna. Vahel tunneme me isegi end üksikuna. 

Aga miks on siiski toe pakkumine kasvõi moraalselt väga oluline? Loe lähemalt Postimehest: 

https://tervis.postimees.ee/6626159/hooldaja-vajaduspohine-teenuste-huvitamine-laseks-eakal-kodus-edasi-elada?fbclid=IwAR3JBmhSKRM56f_x3YIw8vUB-HqgHSNhNpcVhYoYK5wAiVhgZBl92tky5nc 

CareMate hooleandjad õppivad psühholoogia kursusel toetavat ning ennetavat rolli, et pakkuda küll abikäsi, kuid suunates siiski abivajajaid olema võimalikult iseseisvad oma toimingutes.

Teenuste kohta, milles appi kutsuda, saad lugeda siit:  https://www.caremate.ee/services 
Loe lisaks

ABI KÜSIMINE POLE HÄBIASI

Õhtuleht kirjutas CareMate asutaja mõtetest: "Eestlase jaoks tekitab võõrastelt, sh palgatud hooleandjalt, abi küsimine mõningast ebamugavust. See on meie jaoks nagu uhkuse asi, et pere ise viimase piirini pingutades lähedase eest hoolitseks. See võib aga viia läbipõlemiseni, kaasnev stress viib omakorda immunsuse langemiseni, see omakorda haigusteni… Olles ise töötanud aastaid hooleandjana Eestist eemal, leian, et võiksime oma suhtumist muuta. Abi küsimine ei ole häbiasi. On igati mõistlik kutsuda enda või lähedaste eest hoolitsema inimesed, kel on vajalikud oskused ja teadmised. Enda lähedase eest hoolitsemiseks abikäte leidmine on enda eest hoolitsemine ja investeering enda tervisesse." 

Kogu artikkel:  https://www.ohtuleht.ee/956418/marion-teder-liiga-suur-osa-hoolduskoormusest-jaab-perede-kanda
Loe lisaks

Kas vahel tekib südamesopis süütunne hoolimatusest vanemate ees?


Enamus inimesi meist omavad eredaid mälestusi vanavanematest ja nende vanematestki. Tihti tahame meelde tuletada ilusaid hetki, kus lapsena saime käia külas nii, et vanaema tegi moosi või küpsetas meile ahjus midagi suurepäraselt lõhnavat. Mu ema ikka rääkis lugusid sellest, kuidas purukook oli tema lemmikuid ja teeb seda tänagi vahetevahel meile, et tuletada meelde oma esivanemate valmistatud kodusooja maitseelamust.

.


Aga, nagu ajaga kaasas käib, tuli temalgi kätte raske aeg, mil ema tädi ja vanaema vajasid ise hoolt. Perele tundus loogiline otsustada, et mu ema hoolitseb nende eest. Kolis nende juurde elama, tuli ära töölt ja pühendus kahe vanema naise hoidmisesse. Nii jäi tal omal pooleli kool ning kõrgharidust omandamata oli hiljem väga raske uuesti reele saada. Tuli minna kergema vastupanu teed, asudes tööle tehasesse, kus maksti väga madalat palka. Püüdes elujärje paranemiseks leida abikaasa- sest abiks ju kaasad olema peakski ja sai lapsedki (mu õe ja minu), kuid meestega läks kehvasti. Osutusid teisedki saamatuteks alkohoolikuteks siin ühiskonnas. Ja nii oli ema krapsti jälle raskes olukorras- üksi kahe tütrega lihttöö palgaline. Ja nii on see tegelikult põlvkonniti Eestis olnud. Kas tuleb tuttav ette? See tundub justkui iseenesest mõistetav, et naised pidid pingutama palju rohkem, kui mehed.

Muidugi pole üllatus, et nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ühiskonnamuutus on olnud nii tugev, et peresuhted ongi üleüldiselt ajas muutunud. Enam ei püsi paarid kaua koos. Ehk on viga infoajastu poolt loodud võimalustes nagu Tinder ja muud tutvumisportaalid? Need on taganud niivõrd kerge ligipääsetavuse uute inimestega tutvumiseks, et mehe ja naisevahelised edukadki suhted on muututud ilma igasuguste muude iseärasusteta pinnapealseks ning rikutud on sügavamad tähendused. Kui on kerge leida uus ja huvitav, siis milleks süveneda probleemidega vanasse?

See on paratamatus, aga kas ka halb? Ise me ju tahtsime seda vabadust ja võrdõiguslikkust. Ja nüüd on see käes. Ühelt poolt on loodud väga head võimalused naistele end teostada. Samuti pere loomiseks, toetades rahaliselt laste saamist ja lapsehoolduspuhkuseid.

Teiselt poolt aga- inimese elukaar kestab ju sünnist surmani!

Kõik me ju teame, et vananedes on samuti vaja kõrvalist tuge, kuna liigesed muutuvad hapramaks. Samuti on meil ümber palju muid tegureid: insult, kroonilised haigused, vähk. On puudeid ja on üksindusest tulenevat depressiooni.

Seda kõike on nii palju, mis ütleb, et me tahame olla maru iseseisvad, aga vajame sealjuures tegelikult ikkagi kõrvalist tuge. Ja see loobki justkui koorma õlale oma lähedastele, mis omakorda tekitab varjatud süütunnet.

Aga kas me ei tahaks tagasi aega, mida tundsime lapsena, kus vanaema külas käisime koogi söömiseks? Kus saaks hingerahu, et tegeleda iseenda arenguga? CareMate ongi loodud selleks, et tulla siinkohal appi.  

Mine tea, ehk ootavad meie vanemad tegelikult seda abi, aga ei tihka küsida, kuna ei taha tunda, et on koormaks? Ega ei taha ka meie endale võtta seda vastutust, kui nendega peaks midagi juhtuma. Ja samas jääb alati puudu ajast, et olla nende jaoks alati olemas. Ehk tasub rääkida oma vanematele sellest, kuidas nüüd on võimalik tellida hooleandjaid, kes tulevad koju pakkuma tuge, et kergendada kõigi koormat hinges?  Uuri CareMate võimaluste kohta vajutades lehe üleval oleval menüüribal „Kuidas töötab“ ja ole julge proovima!




Loe lisaks

Ma tunnen ennast nii üksi..

„Ma olen juba soliidses eas proua. Minu tööpäevad on juba läbikäidud, suuremad verstapostid elus on möödas. Paljud sõbrad on kahjuks meie seast juba lahkunud, lastel ja lapselastel on omad kiired tegemised. Kokkuvõtlikult pean tunnistama, et ma pole enam nii sotsiaalne nagu vanasti ja tunnen ennast väga üksi, mitte kellegiga pole enam rääkida.“ – neid samu mõtteid on CareMate hooleandjad kuulnud abivajajatelt korduvalt.


Loe lisaks

Meil on suitsiidiabi aga, kus on elujaatus? Abi ilma paranemise lootuseta elujaatajale.

Olen aastaid pidanud juurdlema nii tundlikul teemal, kui eutanaasia.

Eesti Lihasehaigete Seltsi esimees 22.01.2019

Minu jaoks on füüsis kõigest defektiga pakend, mis vaimusära seni tuhmistada suutnud ei ole. Kuigi tean, et enda olukord lihasehaigena kergemaks ei lähe. Olen pidanud Eesti Lihasehaigete Seltsi pikka aegse liikmena palju hääbumisi kõrvalt nägema.  Kui on mingigi võimalus edasi tegutsemiseks siin maapealses elus, siis ma seda ka kasutan. Mind tuleb sisuliselt jõuga teistpoolsuse ukse taha vedada.

Loe lisaks

Eakad on ühiskonnas ainult koormaks!

CareMate viis läbi uuringu, mille ülesanne oli teada saada, mida eakad ise arvavad, kas või kui palju oleks abi igapäevaselt vaja. Kõik mis me kuulsime oli absoluutselt südant lõhestav!
Loe lisaks

CareMate hooldusplatvorm – kellele ja milleks?

Intervjuu Marion Tederiga

Ettevõtte loonud Marion Teder töötab ise hooldajana Inglismaal. Nähes, kuidas inimene, kes on kaelast halvatud, saab tänu hooleandjale minna kas või teisele poole maakera, nautida kõike seda, mida muidu edukad inimesed, olla iseseisev ja kasutada oma maksimum potentsiaali, tekkis mõte luua Eestis samasugune süsteem – nii sai alguse CareMate.

Loe lisaks