Blogi

Kas pääsetee ka Sinu pere olukorrale hoolduse küsimuses?

Raigo lugu: ratastoolis mehe ja tema pere päästis täbarast olukorrast hooleandja

Maaleht kirjutas paari nädala eest üles CareMate'i kliendi Raigo loo. Jagame tema julgustavat kogemust ka oma blogis.


Erafirma leidis õnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud mehele koduse abilise nädalaga, vald ei suutnud mitme aasta jooksul pakkuda muud kui hooldekodusse minekut.

“Ma lendasin,” kirjeldab Raigo Pappel kahe sõnaga 2015. aasta detsembripäeva, mis tema elu pöördumatult muutis. Ta ületas parajasti ülekäigurajal teed, kui kihutav auto talle otsa sõitis ning täisjõus mehe nagu lumehelbe õhku paiskas. Raigo maandus paarkümmend meetrit eemal vastu maad sellise matsuga, et kaelalülid murdusid. Sellest hetkest sai alguse elu ratastoolis.

Esimese poolaasta pärast õnnetust veetis mees haiglates ja taastusravikeskustes. Koju jõudnuna tuli silmitsi seista tõsiasjaga, et iseseisvalt ta enam hakkama ei saa. Elukaaslane käib aga täiskohaga tööl, ja lapsi, kelle abile võiks loota, paaril pole. Raigo vanemadki on surnud.

“Kuna minu noorem tütar hakkas toona alles kaheseks saama, oli mul võimalik olla lapsehoolduspuhkusel ning suurema osa ajast elasimegi siis Raigo juures. Aitasime ja hooldasime teda tema elukaaslasega kordamööda,” meenutab õde Pirje Pappel. Ka lähedal elanud vend käis sageli õhtuti abiks.

See aeg sai aga ruttu otsa – Pirjel tuli tööle tagasi minna, venna viis amet kaugemale ja neil polnud võimalik enam nii sageli Raigo juures käia.

Sestap pöördus mees abipalvega Rae valla poole. Sealt käidi olukorda hindamas ja pakuti, et ta võiks hooldekodusse minna. Läkski, kuid ei sobinud sealne elu – oma kodus, kui käiks abistaja, tundus ikka palju parem.

“Aga selle asemel, et leida keegi appi, soovitati naisel mees hoopis maha jätta, Raigol oma kodu müüa ning taas hooldekodusse kolida,” räägib Pirje Pappel. Olukord tundus väljapääsmatu.

Firma sündis kogemusest

Kuni Raigo teine õde, kes elab Eestimaa teises otsas, leidis ajakirjast Puutepunkt alles hiljuti uksed avanud firma kontaktid ja soovitas uurida, kas nad Jürisse ka teenustpakuvad.

Vähem kui nädalaga oli inimene, kes nõustus Raigole appi minema, leitud. Mõne nädala pärast käis hooleandjaid, vastavalt vajadusele, juba mitu.

“Ma olin hämmingus, võib öelda isegi, et vaimustuses – see firma tegi mõne päevaga ära töö, mida vald ei suutnud mitme aastaga,” ütleb Pirje Pappel. Lisaks olid inimesed, kes tänavu aprillis tema venda igapäevaelu toimingutes abistama asusid, alati rõõmsameelsed, entusiastlikud ja oskuslikud.

Praeguseks on viiekümne aastasel Raigol kujunenud väga hea klapp endast mõnevõrra noorema meessoost hooleandjaga. Pesemine, riietumine, tualetitoimingud, seisulaual seismine, voodist ratastooli ja tagasi tõstmine – kõik saavad kenasti tehtud. Kiire tegutsemisega hämmingut tekitanud ettevõte kannab nime CareMate ning selle taga seisab noor ja ettevõtlik naine Marion Teder.

“Mu vennal on Aspergeri sündroom. Ta vajab pidevat abi ja hooldust. Suhtelisel tnoorena surnud isa põdes skisofreeniat ja temagi ei saanud iseseisvalt hakkama. Ema elu kujunes kõige selle tõttu nii raskeks, et ta langes sügavasse depressiooni,” kirjeldab Marion olukorda, mis andis talle aastaid tagasi mõtte minna õppima sotsiaalpoliitikat– et oskaks sellistele situatsioonidele lahendusi välja pakkuda.

Kooli kõrvalt tuli aga ema-venda toetada ning tööl käia. Marion sattus Inglismaale ja seal hooleandjaks koduteenuseid pakkuvasse ettevõttesse. Mõneaastase töötamise, Eesti ja Inglismaa vahet sõitmise järel, kui asjad koduses Eestis tema meelest ikka veel nii palju arenenud polnud, et abi vajavatele inimestele oleks taskukohase hinnaga abi tagatud, asutas ta ise seda teenust pakuva ettevõtte.

CareMate on üsna omalaadne – seal töötavad hooleandjana inimesed, kelle põhitööks on hoopis midagi muud. Kolme lapse ema Kadri Valk näiteks on osalise tööajaga ametis Lihula muuseumi teadurina, CareMate’is aga hooleandja ja klienditöö koordinaatorina.

Hooleandja töö omapära ja võlu ongi tema sõnul see, et tööaega saab valida ja teha täpselt nii palju kui jaksad, millal saad ja soovid. Kadri käib regulaarselt abistamas kolme inimest, kes füüsilise puude või vanusest tingitud tervisehädade tõttu enam päris iseseisvalt igapäevaeluga toime ei tule. “Varem tegin ma hooleandjatööd umbes 15 tundi nädalas, nüüd vähem,” selgitab naine.

Koormuse saab ise valida

CareMate’is on ennast hooleandjana registreerinud 200 inimest, kuid kõik pole veel vajalikku õpet läbinud – aktiivselt tegutseb neist praegu 40. Mõned käivad hooleandjaks vaid paar korda kuus, teised aga aitavad iga päev mitut abivajajat.

Tavalisemad tööd on tubade koristamine, toidu soojendamine, söömise meeldetuletamine, kuid ka abi väljaskäimisel, kui klient soovib minna kohvikusse, näitusele, kontserdile, arsti juurde või poodi.

Kuna töö on osaajaline ja hooleandja saab koormuse ise valida, püsivad töötajad puhanud ja rõõmsameelsed, neil on jõudu ja jaksu aidata. Hommikust õhtuni täiskoormusega töötavad elukutselised hooldustöötajad põlevad aga sageli suhteliselt kiiresti läbi.

See töö annab mulle nii palju tagasi. Kui vaatan, milliste muredega inimesed, keda ma aitamas käin, iga päev rinda peavad pistma, tunduvad enda elumured selle kõige kõrval sageli täiesti tühised,” räägib Kadri Valk.

Tasuta lõunaid aga olemas ei ole ning ka CareMate’i teenus maksab. Tunni eest tuleb kliendil minimaalselt tasuda 10, Sellest võtab firma veidi teenuse veebiplatvormi administreerimise kuludeks ning ülejäänu kuulub hooleandjale.

Hooleandja tunnitasu miinimumiks on seatud 8 eurot (bruto). 2018. aastal pankades pakutavate ettevõtluskontode kaudu saavad hooleandjad oma makse hõlpsalt reguleerida ja tulumaksumäär, mis tuleb brutotasult tasuda, on 20 protsenti.

Raigo Pappeli sõnul on teenus talle taskukohane ning õde Pirjel ja elukaaslasel süda sel ajal, kui hooleandja koos temaga toimetab, tunduvalt rahulikum. “Ma ei pea muretsema tema pärast kogu aeg. Kindlasti vajaks ka Raigo elukaaslase hoolduskoormus vähendamist ja ma nüüd ei teagi, kas suudab vald mingi lahenduse leida või peame me veel tihedamini CareMate’st hooleandjat tellima,” on Pirje praeguäraootaval seisukohal.

Esialgu on ta vennale, kelle alakeha on täiesti halvatud ning veidi liiguvad vaid käed, hooleandja tellinud just nendeks päevadeks, kui mehe elukaaslane tööl on ning ka kellelgi teisel pole võimalik olnud Raigole appi minna. Tellimine on lihtne – seda saab teha internetis firma kodulehel www.caremate.ee. Seal samas saab täita ka sooviavalduse hooleandjaks hakkamise kohta.

Pirje Pappeli sõnul on nende senine kogemus CareMate’i hooleandjatega olnud väga positiivne. “Seal töötavad ääretult kenad ja abivalmis inimesed ning nendega suhtlemine on olnud väga meeldiv,” tõdeb ta ning lisab: “Ma küll südamest loodan, et mul endal kunagi ei teki sellist olukorda, mil peaksin hooleandjat vajama, aga kui see peaks juhtuma, siis julgeksin CareMate’ist tellida küll."

Link originaalloole: 
https://maaleht.delfi.ee/news/tervis/tervis/ratastoolis-mehe-ja-tema-pere-paastis-tabarast-olukorrast-hooleandja?id=86181661

Loe lisaks

Emadepäev küll, aga kas oled toeks ka ülejäänud aasta?

Emadepäev on üks tore päev. Kindlasti pead sa oma ema ja ka vanaema sel päeval meeles. Ehk leiad aega külastusekski. Kuid kui palju tuleb ette sarnast kohtlemist kogu aasta jooksul ülejäänud päevadel?

Tõsi ta on, et alati ei ole võimalik teda toetada ja aidata. Kasvõi sõnadega. Ehk mõtled, et ta ei vajagi seda. Aga kujuta ette, kui sa sündisid, siis oli tema sinu jaoks olemas igal hetkel, kui seda vajasid. Püüdis anda endast parima, et saaksid täisväärtusliku elu. Nüüd on aeg ümber saanud ja meie perekonnaseaduse kohaselt oled sina see, kes peab tema eest hoolt kandma.

Sinu vastutada on see, et ta oleks emotsionaalselt õnnelik ning tagatud oleks ka hea füüsiline tervis. Palju mõtled sa tema heaolule igapäevaselt?

Mina mõtlen näiteks iga päev. Sest tal on raske. Samas ei tunne ma, et suudaksin talle piisavalt seetõttu tähelepanu pöörata. Niipalju, kui ta seda tegelikult vajab. Tähelepanu võrdub armastuse näitamisega.

Meie, Eesti inimesed, pole harjunud sõna „armastus“ väga kasutama, kuid Inglismaal ütleb isegi poemüüja igale ostjale „Hey, love!“. Ja sellele järgneb siiras naeratus. Ning naeratadki vastu. Ja elu on jälle rõõmsam. On tunda positiivsust. See tõstab emotsionaalset heaolu, mis omakorda hoiab ajukeemia stabiilsema, et toetada immuunsussüsteemi toimimist. Kas teadsid, et paljud füüsilised haigused saavad alguse stressist?

Tallinna keskhaigla on toonud välja faktid, mis on levinumad stressi põhjustajad:

·         liiga raske vaimne või kehaline töö

·         pingeline töine või kodune õhkkond

·         ületöötamine ja puudulik uni

·         tavapärase elurütmi ootamatu muutus

·         mure lähedase inimese pärast

·         iseenda või lähedase inimese raske haigus

Mis on emotsionaalse pinge esmased tundemärgid?

Südame-veresoonkonnasüsteem. Äkki tekkinud stress (nt tüli lähedasega) põhjustab südametöö kiirenemise ja südamelihase tugevamaid kokkutõmbeid. Korduvad stressiepisoodid võivad viia südameprobleemide tekkimiseni.

Luustiku-lihaskonnasüsteem. Stressis olles lähevad lihased pingesse. Pikaajaline lihaspinge võib tekitada valusid (näiteks peavalu, seljavalu). Hingamisteede süsteem. Stress võib kiirendada hingamist, kiire hingamine omakorda tekitada peapööritust ja tasakaaluhäireid.

Seedeelundite süsteem. Stress mõjutab söögiisu, stressis inimesed söövad palju rohkem või vähem kui tavaliselt. Stress võib esile kutsuda oksendamise ja isegi kõhuvalu ning mõjutada seedimist, põhjustades nii kõhulahtisust kui ka -kinnisust.

Reproduktiivsüsteem. Meestel võib stress halvendada testosterooni ja sperma tootmist ning põhjustada impotentsust. Naistel võib stress põhjustada menstruaaltsükli ärajäämist või ebaregulaarsust ja vähendada seksuaaliha.

Närvisüsteem. Stress põhjustab sageli unehäireid, ärevust, paanikahooge või depressiooni.

Loetletud tundemärkidele mitte tähelepanu pöörates võivad olla palju tõsisemad tagajärjed. Seetõttu on väga olulised armastavaid ja toetavaid suhteid lähedastega. Küll aga, nagu juba eelpool mainitud, ei ole alati aega, et igapäevaselt neile seda tuge pakkuda.

Tuues välja stressi tekkimise allikad oma lähedasele, kes mõtleb siis veel sinu enda peale? Me kõik vajame elus positiivset toetavat kätt. Olgu me siis noored või vanad. Kui juba päris vanad, siis ehk rohkemgi, kui julgeme seda tunnistada.

Mõelgem sellele ja olgem rohkem üksteisele toeks! Kavõi toetavate sõnadega, aga tähelepanu pöörates. Ja kui endal on ajaga raske ning koorem õlal, et emaga iga päev kohtuda ning aidata lõunasöök teha, poes käia või vajadusel isikuhooldusega,  siis CareMate aitab.

Uuri lähemalt, kuidas,  siit: https://www.caremate.ee/how

Stressi kohta rohkem infot: https://www.keskhaigla.ee/juhendid/Syda_A5_3bleed.pdf


Loe lisaks

Kas vahel tunned, et sooviksid vanematele abi, aga ei leia ise piisavalt aega?

Hoolimine ja üksteisele toeks olemine peaks olema perekonnas üks loomulikumaid asju. Paraku aga on meil kõikidel kiire ja pole alati piisavalt aega, et endalegi puhkehetke leida. 

Eesti perekonnaseaduse kohaselt on meil aga kõigil kohustus tagada lisaks oma lastele ka vanemate heaolu, kui nad jäävad vanaks. Kas lasta minna asjadel nii kaugele, kus tervis juba käest, või võiks pigem pakkuda tuge juba ennetavalt? 

Vajadusest lähtuv hooldusteenuste kompenseerimine omavalitsuste poolt laseks eakatel elada tuttavas keskkonnas edasi täisväärtuslikumat elu.

Küll aga pole Eestis loodud võimalust, et kohalikud omavalitsused piisaval määral aitaks. Tullakse appi alles siis, kui tagajärjed on juba tõsised, tehes seda kulukamalt, kui oleks olnud ennetus.

Kas tahame jääda ootama, kuni asjad päris hullud, et saada tasuta abi, või ärkame ja toetame oma vanemaid juba varem? Kas on meil piisavalt endal vabadust ja aega, et neile kavõi igapäevaselt seltsiks olla ja aidata lihtsamate toimingutega? 

Vahel tuleb ette, et selleks peaks teise linna või külasse sõitma, et nad ei tunneks end üksikuna. Vahel tunneme me isegi end üksikuna. 

Aga miks on siiski toe pakkumine kasvõi moraalselt väga oluline? Loe lähemalt Postimehest: 

https://tervis.postimees.ee/6626159/hooldaja-vajaduspohine-teenuste-huvitamine-laseks-eakal-kodus-edasi-elada?fbclid=IwAR3JBmhSKRM56f_x3YIw8vUB-HqgHSNhNpcVhYoYK5wAiVhgZBl92tky5nc 

CareMate hooleandjad õppivad psühholoogia kursusel toetavat ning ennetavat rolli, et pakkuda küll abikäsi, kuid suunates siiski abivajajaid olema võimalikult iseseisvad oma toimingutes.

Teenuste kohta, milles appi kutsuda, saad lugeda siit:  https://www.caremate.ee/services 
Loe lisaks

ABI KÜSIMINE POLE HÄBIASI

Õhtuleht kirjutas CareMate asutaja mõtetest: "Eestlase jaoks tekitab võõrastelt, sh palgatud hooleandjalt, abi küsimine mõningast ebamugavust. See on meie jaoks nagu uhkuse asi, et pere ise viimase piirini pingutades lähedase eest hoolitseks. See võib aga viia läbipõlemiseni, kaasnev stress viib omakorda immunsuse langemiseni, see omakorda haigusteni… Olles ise töötanud aastaid hooleandjana Eestist eemal, leian, et võiksime oma suhtumist muuta. Abi küsimine ei ole häbiasi. On igati mõistlik kutsuda enda või lähedaste eest hoolitsema inimesed, kel on vajalikud oskused ja teadmised. Enda lähedase eest hoolitsemiseks abikäte leidmine on enda eest hoolitsemine ja investeering enda tervisesse." 

Kogu artikkel:  https://www.ohtuleht.ee/956418/marion-teder-liiga-suur-osa-hoolduskoormusest-jaab-perede-kanda
Loe lisaks

Kuidas aidata lähedast, kes vajab hoolt, kui endal pole jaksu?

Kohtan seoses oma tööga sageli inimesi, kes eri põhjustel vajavad igapäevaseks toimetulekuks abi. Mõne inimese elutee on lõppemas, mõne keha ei toimi enam täiel määral, teine vajab haigusest paranemiseks suhtlemist ja toetust. Kuidas saame ühiskonnana toetada neid, kes seda vajavad, arutleb CareMate'i kasutajatoega tegelev Kadri Valk.

Usun, et ainus tõeline väärtus meie ühiskonnas on inimene - iga inimene. Meid kõiki seovad perekondlikud kui ka sotsiaalsed sidemed, me ei ole mõeldud üksiku hundina  ringi uitama, oleme koosloojad. Ainult läbi ühiste tegevuste ja teineteise abi oleme võimelised ühiskonda arendama ja koos hoidma. Samas väärtustame ühiskonnana peamiselt neid, kes on tugevad ja kellest võiks tõusta rohkem kasu, astudes nii esimese sammu inimlike väärtuste vastu. Kuidas teisiti mõista valdavat suhtumist neisse, kes vajavad abi, olgu see siis hooldusteenus või muu?

Tervisemured ja õnnetused tulevad sageli ootamatult, kuid võivad jääda meie elu kujundama pikaks ajaks. Olen ligi aastajagu tegutsenud hooleandjana ja kuulanud mitmeid abivajajate lugusid. On selge, et eelkõige vastutab  oma tervise ja heaolu eest inimene ise, lisaks on toetav roll tema perel. Täna elavad pereliikmed aga sageli üksteisest eraldi, mis teeb abistamise raskemaks. Suurem osa abivajajatest tunneb end seetõttu kahjuks oma murega üksi olevat. Abiks oleks riigi suurem tugi. Keerulises seisus on ka abivajajate pereliikmed, kes suure hoolduskoormuse tõttu ei saa käia tööl, tihti nende oma elu ja toimetused jäävad unarusse ning ähvardab läbipõlemine.

Riigi üks roll on inimest vajadusel läbi erinevate meetmete toetada. Inimeste toetamisel võiks aga riik või kohalik omavalitsus lähtuda iga inimese vajadustest, mitte kirjutada üldsõnalisi seadusi, mida saab tõlgendada kümnel eri moel. Kui naine, kes on panustanud terve elu nii oma perekonda, sünnitades ja kasvatades lapsi, kui ka ühiskonda läbi töö ning soovib viimased elupäevad veeta kodus, siis miks ei võimalda meie seadused seda? Kas tõesti sellest hetkest alates, kui inimene enam ühiskonnale piisavalt kasu ei too, kuulub ta ühiskonna prügikasti?

Kui pere on kaugel, on üheks alternatiiviks eraalgatuslik hooleandmisteenuste pakkuja CareMate, mille südameasjaks on kokku viia abivajajad ja hooleandjad. Eestis ei ole selline teenus küll niivõrd levinud kui lääneriikides, kuid näeme juba praegu  teenuse järele suurt vajadust ja nõudlust. Vananeva ühiskonna perspektiivi silmas pidades kasvab see veelgi.

Eesti inimese rahakott ei ole täna piisavalt paks, et osta igapäevaselt hooleandjate teenust. Küll saab aga siin appi tulla kohalik omavalitsus või ministeerium. Oleme täna aktiivselt otsimas koostöövõimalusi, et inimestel, kes sooviksid isiku- või koduhooldusteenuseid tellida, oleksid selleks soodsamad võimalused. Tuleb tunnistada, et see ei ole just lihtne ülesanne. Loodan siiralt, et ühel hetkel sellised võimalused tekivad, kuid kõige enam soovin, et kuulataks neid, kes kannatavad suure hoolduskoormuse või abi puuduse tõttu. Inimväärne elu kuulub kõigile.



Loe lisaks

Kuula raadiosaatest, kuidas CareMate saab Sind aidata



Meil kõigil on sama palju aega, kuid igapäevaseid tegemisi ja toimetusi kipub vahel nii palju olema, et unustame iseenda ja oma lähedasedki.

Meil kõigil on kokkupuuted elus vanavanematega ja vanemad, kes tegelikult väga sooviksid, et neilegi aega abi pakkuda jaguks. Vahel lausa igapäevaselt. 

Tihti peidame me Eestis end justkui kardinate taha, et mitte seista silmitsi omastehoolduse probleemiga ja nii jäävad meie vanemad lähedased oma murega tegelikult üksi. Nad ei taha meile sellest muidugi rääkida, sest pelgavad koormaks olla. 

CareMate`l oli au käia Vikkerraadio uues huvitavas jutusaates nimega Öövalve, et arutleda omastehoolduse teemal ning vastata inimeste küsimustele, kes saatesse otse helistada soovisid






Kui sinulgi on tekkinud CareMate`le küsimusi, siis võta julgelt ühendust!


Saadet saab järele kuulata järgnevalt lingilt:
https://vikerraadio.err.ee/919294/oovalve-omastehooldus  


Loe lisaks

Hooleanda tagasiside - miks just CareMate?


Küsisime CareMate tiimiga ühe oma enim kliente teenindanud hooleandja käest tagasisidet. Tahtsime teada, miks ta selle töö valis ja mida ta hoole andmisest ühiskonnas üldse arvab?

"Senikaua kuni meie elus on kõik hästi, kuni meie ja meie lähedased on rõõmsad ja terved ning elu sujub ilma suuremate muredeta ei mõelda sellele mis saab siis, kui kõik ühel päeval muutub. Võib juhtuda et mingil hetkel on inimesed sunnitud olema silmitsi olukorraga, kus meie enda või meie lähedasega on juhtunud hirmus õnnetus või kui keegi on jäänud nii haigeks, et enam ise hakkama ei saa. Või kui vanainimene ei tule enam toime oma igapäeva toimetustega ja vajab abi.

Senini on olnud lahenduseks kaks võimalust. Üheks võimaluseks on paigutada oma kallis inimene kuhugi hooldekodusse, kus tegelikult pole teada mis kvaliteediga seal üldse inimeste eest hoolitsetakse. Teiseks võimaluseks on tuua ohvriks oma isiklik elu ja hakata ise abivajajale hooldajaks.

Kumbki variantidest ei tundu eriti ahvatlev ega õige. Keegi ei pea loobuma oma elust ja tegemistest ja keegi ei pea lahkuma olude sunnil oma kodust.

Nüüd aga on CareMate näol loodud veel kolmaski imeline võimalus. See on abiks neile inimestele kes vajavad tuge ja abi sellel raskel ajal. See on õlekõrs millest haarata. See on võimalus ja õigus elada oma elu. Nüüd ei pea enam keegi loobuma oma elust ja tegemistest ning keegi ei pea enam oma armsast kodust lahkuma.

Nii imeline on neid inimesi aidata, neile toeks olla. Mõnega sa puutud kokku ainult lühikest aega, aga juba selle üürikese ajaga jõuab ta jätta su südamesse suure jälje. Sa näed nende inimeste silmades rõõmu ja tänulikkust ja see on parim tasu mis nad sulle anda saavad. Tehes head kellelegi kes seda sinult ootab ja vajab, annab hea tunde sulle endale ja teeb sind palju õnnelikumaks inimeseks, kui sa seda siiani oled olnud. Ega siis asjata ole öeldud et andmisrõõm on palju suurem kui saamisrõõm.

Niisiis ….. andke rõõmuga ja see tuleb teile kümnekordselt tagasi !"

hooleandja Sille
Loe lisaks

Isikliku abistaja teenus- miks, kellele, kuidas?

Viimasel ajal on rohkem hakatud pöörama tähelepanu varem märkamata jäänud kitsaskohtadele Eesti abivajajate hulgas. Omastehooldusest ja hoolduskoormusest CareMate asutajana isikliku näite põhjal. Kui tavapärane see on? Kirjeldan oma isiklikku kogemust Aspergeri sündroomiga, mis on kõigest üks pisike eripära kõigi erinevate haiguste ja puuete keskel. 

Aastal, mil mina sündisin, 1988, esines autismi 3-4 lapsel 10 000st. 2005 aastaks oli sündroom juba igal 150ndal lapsel. 2012 aastaks selgitati välja, et iga 88s laps põeb ühte autismi vormi. Aastaks 2018 uuriti Autism Speaks ühenduse poolt välja, et juba iga 59s laps omab mingil kujul autismi. Selge on see, et geneetikas toimub midagi, mille tõttu vaimse sündroomiga inimeste arv kasvab hüppeliselt.

Üks nendest 59st inimesest on paraku ka minu vend. Mida see siis tähendab? Tal on nimelt Aspergeri sündroom. See tähendab, et inimene vajab igapäevaselt abi, et tulla toime lihtsate asjadega- hügieen, toitumine, samuti eneseteostus, millegi kasuliku tegemine, sotsiaalses elus osalemine. Üksi ta toime ei tule. Oma pereliikmeid on aga väga raske respekteerida ja hinnata, kui nad iga päev juhendama kipuvad. Tekib trots ühiskonna vastu.

Miks ta siis ei tule igapäevaselt toime nende enesest mõistetavate tegevustega, mida sündroomita inimesed loomulikuks peavad? Aspergeri sündroomiga (leebema autismi vormiga) käivad kaasas kognitsiooni vead ehk mõttevead. Need on ajus toimuvad reaktsioonid, mis töötavad veidi teisiti, kui tavapärastel inimestel. Kognitsiooni vead panevad mõtlema kummalisi teid pidi, mis on ebaloogilised, panevad tegema tavapäratuid otsuseid. Need vead on kahjuks ka üheks suureks viidaks suitsiidile.

Üldiselt on Aspergeri sündroomiga inimeste IQ väga kõrge ja nad on väga targad. Nad võivad mäletada meeletult hästi ajalugu ja fakte, õppida ära väga kiiresti keeli, olla ülivõimsa loogilise arusaamaga valemite ja füüsika maailmas. Paraku aga vot need igapäeva toimingute loogika puudused, nendega kohanduda ei suudeta. Ometi on ju teada, et selleks, et inimene oleks terve ja jätkusuutlik, peaks ta olema toidetud, puhas, suutma end ära elatada, et katus peakohal oleks jne.

Mis ta selle asemel teeb? Ta istub omadega “mätta“ otsas ning kui mind tema kõrval igapäevaselt ei ole, siis võib ta vabalt olla pesemata, süüa end ebatervislikust toidust paksuks, vahtida arvutis lollusi ja lihtsalt elu maha magada. Ta on eas, mil võiks omandada elukutset, aga selle asemel lihtsalt raiskab oma elu. Kui paljud noored tänapäeval nii elavad? Iga 59s kindlasti.

Varasemalt olin ma oma venna kõrval iga päev, alates sellest, et öelda, et peab tulema üles ja kooli minema- kuni söömise ja riietamiseni. Juhendasin teda aktiivselt gümnaasiumini, niikaua, kui võimalik. Ja minu jaoks tundus, et on kaos, kui ma läheduses ei olnud. Pärast seda, kui kolisin ära Tallinnasse ja tema kõrval enam igapäevaselt olla ei saanud, käis ta nii öelda „alla“. Enne seda käis vend tegemas viievõistlust ja tõi medaleid ning oli koolis parim õpilane. Kui ma ta kõrvalt kolisin, pidi vend peaaegu koolist välja kukkuma. Ta lõpetas vaevu keskkooli, edasi õppimisel tekkisid raskused ja asja ei saanud. Mina olen omastehooldaja, kuigi olen talle vaid poolõde. Kui ta sai täisealiseks, otsustas vend, et ei kuula enam mind. Kaotasin tema üle kontrolli. Mida peab veel tundma meie ema, kes temaga igapäevaselt tegeleb, keda vend enam ammu ei respekteeri ja ei kuula?

Kus on siis abi? Tartu Linnas, kust meie juured, öeldakse, et leia isiklik abistaja, kelleks saab olla määratud üks inimene, kes tuleb ja on sinu, omastehooldaja, eest abiks. Et linn rahastab seda 97% mingis ulatuses. Aga kust ma võtan selle ühe inimese? Lisaks kestab kogu see paberimajandus ja taotlusprotsess väga kaua. Kuniks otsus tuleb, peab tegema juba uuesti puudetaotluse. Aga üldiselt, kes oleks nõus niiviisi tulema ja olema igapäevaselt kogu aeg minu venna kõrval ja teda juhendama? Kas teda mu vend siis kuulaks rohkem, kui ema? Kuigi mu vend saab varsti juba 20 aastaseks, pole me siiamaani suutnud seda abilist leida.

Alustasin siis oma ettevõtte, mis peaks need isiklikud abistajad leidma ja koolitama. Tõsi ta on, et Inglismaalt loodud koolitusprogramm Home Support Worker`ile ei anna otseselt isikliku abistaja kutset, kuid see toimib. Selle raames õpetatakse olema toetav abikäsi, kes ennetab ja juhendab inimesi tegema iseseisvaid omale kasulikke otsuseid ja tegevusi. Justnimelt neid samu- õige toidu söömine, ravimite võtmine, enese hügieeniga tegelemine, sotsiaalselt aktiivne olemine. Annab nippe ja tehnikaid, kuidas professionaalselt aidata inimesi, kel vaimne või füüsiline erivajadus, paremale elule. Pidasin oma ettevõttes väga oluliseks koolituse lisada ning see toimib väga hästi. 

Aga need inimesed, kes seda tööd tegema peaks. Kas nad peaks tegema seda tasuta? Kui minagi tundsin, et olen lõksus ja ei saa elada oma elu, siis kuidas peaks veel võõras inimene selle vastutuse võtma? Hinnad kasvavad, elatustase kallineb. Isikliku abistaja rollis olev inimene ei saa tasutud tänasel päeval normaalselt, et olla olemas vajaduspõhiselt niipalju, kui tegelikult vaja. Seega olemegi loonud CareMate võimaluse, kus kliendile saaks olla hind võimalikult soodne, aga hooleandjale piisavalt motiveeriv.

Nüüd on aga see üks suur aga. Ei riik ega KOV ei soovi toetada sellist lähenemist. Seadused on määratud ja nende järgi peab käituma, ütleb kohalik omavalitsus. Samas jällegi oli enne CareMate võimatu leida inimest, kes tuleks ja oleks mu vennale abiks. Ja siis olemegi omadega tupikus. Kui palju on neid peresid veel? Kui jätkusuutlik see praegu loodud süsteem on?

Jõuamegi punkti, kus ise peab ennast üles töötama ja saama piisavalt tulu, millega võimaldada erateenuseid. Aga et seda teha, ei saa olla ise omastehooldajana lõksus. Majanduslikult heale järjele saamiseks on vaja aega ja motivatsiooni. Kas seda on Eesti inimestel piisavalt? Meil kõigil on sama palju aega, võrdselt. Aga võimalused elus arenguks pidurduvad.

Õnneks oleme CareMate tiimiga loonud võimaluse, kus saab tellida ka pooleks tunniks visiite ning neid tõesti, kuna on tarvis ja kuhu on tarvis. Samas on ka teenuste, mida osutatakse, nimekiri piisavalt lai. Aga selleks, et piisavalt abi saaks, on ikkagi vaja avaliku sektori tuge. See pole lihtsalt aus, et kui peres on puue, siis seetõttu inimestel puuduvad võrdsed võimalused ennast teostada, sest nendel on üks suur lisakulu- hoolduskoormus.

Kasutatud allikaid:

https://www.autismeesti.ee/autismist/autismihairete-spekter/aspergeri-sundroom/

https://www.autismspeaks.org/autism-facts-and-figures

https://www.tlu.ee/opmat/tp/autism/statistika.html

https://www.riigiteataja.ee/akt/422102014020?leiaKehtiv


Loe lisaks

Rohkem turvatunnet!

Riik peaks panustama hoolekandesüsteemi, et ärgitada omastehooldajaid ennast teostama, kirjutab sotsioloog ja CareMate OÜ asutaja Marion Teder Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud loos.

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, kuidas inimesed elavad hästi ja Eesti majandus kasvab.  Kohati kummaline, et Reformierakond, kelle missioon oli Eesti viia 5 parima riigi hulka Euroopa Liidus, ei pidurdanud majanduse arengut Eestis kuidagi pärast võimu kaotust. Ärid kasvavad endiselt, palgad tõusevad, riigi toetused kasvavad sammhaaval. Aga miks oleme me ikkagi mingites asjades reitingute poolest kõige madalamal positsioonil?

Lõpetatuna Sotsioloogia eriala Tartu Ülikoolis, kus arutletakse ühiskonna toimimise kõikide aspektide koosmõju üle, on võimalik teha väga lihtsad järeldused. Raha ei ole alati kõige tähtsam asi, mis inimesed õnnelikuks teeb. Selleks on tegelikult jätkusuutlik keskkond. Ma ei ütle nüüd seda, et raha poleks üldse vaja, ei, aga pean silmas siinkohal igapäevaelu keskkonna mõju, milles me elame. Elanud ise Inglismaal, Norras ja Soomes, olen tihti mõelnud sellele, miks ma ikka ja jälle siin Eestis ei suuda õnnelikult asju ajada? Selleks, et riik saaks kasvada, on vaja õnnelikke inimesi. Mis toob rahulolu hinge? Tegelikult on selleks turvatunne ja head suhted lähedastega. Turvatunne, et kui midagi juhtub, oleks abi võtta.

Olles ise kogenud vajadust kasutada riigi poolt pakutavaid tugiteenuseid, võiksin mina küll öelda, et enamikuga loetelust Eestis rahule jääda ei saa. Tunnen ikka hirmu tuleviku ees, kui vajan sotsiaalhoolekandest abi.  Mis peaks juhtuma, kui ema jääb olukorda, kus ise enam endaga hakkama ei saa? Meil kõigil on vanemad ja üks hetk peame sellega silmitsi seisma. Hirmutav on see praegune vähene KOVi poolne toetus, mis mõnes kohas 17 ja Tallinnas 100 eurot kuus. Kes peaks sellega ära elama? Ja seda antakse ka ainult juhul, kui tulen ära töölt. Järelikult- tugi pole piisav. Peab ise hakkama saama. Tuleb hirmuga leida koht kõrgepalgaliste seas, et võimaldada erateenuseid.

Kuna oleme väga väike riik, on süsteeme, mille kõige toetuseks raha vaja, ääretult palju. Nõustun igati, et maksumaksjaid on vähe ja seega raha piisavalt ei laeku. Mida rohkem oleks tööealist rahvast, seda suurem oleks maksulaekumine. Samas, kuidas rahvast juurde saada? Üks võimalus on kindlasti soodustada tuge, mida riik pakub, et indiviididel lasta ennast üles ehitada. Sellega seoses on laste saamist igati toetama hakatud. Aga kõik me ju teame, et rahvastik vananeb. Elatakse kauem, haigusi on rohkem ja pensionisüsteem on kukkumas kokku. Seega tekib küsimus, milliseid teenuseid peaks riik kindlasti veel toetama?

Leian, et õigetele asjadele rõhku pannes on kindlasti võimalik edu kasvatada. Tunnen, et just toe tagamine, et hirmuta ennast teostada, on asi, mida Eesti riik vajab. Seega tuleb panustada tugevalt hoolekandesüsteemi. Ja seda mitte nii, et anname alkohoolikutele mõned sendid suuremaid toetusi, vaid hoopis motiveerimisega.

Milles võiks seisneda motivatsioonipakett? Üks võimalus oleks peredele KOVi poolt tasuta abikäte pakkumist. Meil on üle 158 000 puuetega inimese, kellest Sotsiaalindlustusameti andmetel on vanemaealisi 82 000. Mõelge nende peredele ja lähedastele. Kui näiteks pooletunnisteks visiitideks, hommikul ja õhtul, saaks abikäsi mähkmevahetusel,  saaks omastehooldajad, kes on lõksus, abi oma vanematele, et minna kuhugile kursusele ja toast välja. Et nende lähedasel oleks silm peal. Ja lõunapausil rohudki võetud ning söök söödud. Seda saab teha läbi teenuste, mida KOVi kaudu tuleks rohkem rahastada. Kuna teame, et aeg on kalleim vara ning kellegi teise eest hoolitsemine, kes ise endaga hakkama ei saa, on vastutusrikas ja raske töö, ei saa me loota, et abipakkujad teeksid seda tasuta. Seega tuleb neile pakkuda võimalust teenida inimväärset tasu.

Teiseks on loomulikult oluline tagada ka abivahendid, nagu tõstukid, libilinad, õiged madratsid, et kodus turvaliselt elada. Näiteks  INVARU on firma, mis pakub vahendeid, aga vaadates omaosaluse hinda nende soetamiseks ning inimeste teadmatust abivahendite vajadusest ja sealjuures nende kohale toimetamise keerukust, tekib küsimus, oleme me ikka E-riik või mitte?

Jõuamegi võtmeni. Toetades KOVi poolt inimesi abikäte ja vahenditega,  kui nad abi saades eneseteostusele pühenduvad, oleks motivatsioon Eesti elanikele. Ja nii me majandust ka kasvataks. Ennetaksime väga paljude inimeste läbipõlemise ohtu ja haigestumist, pakkudes võimalust turvatundeks, et õnnelikult ennast teostada. Oli rõõm tõdeda, et ka president pidas neid mõtteid tähtsaks ja tõi omastehooldajate toetamise Vabariigi aastapäeva kõnes esile.

Kirjutab veebirakenduse  www.caremate.ee, asutaja, Marion Teder. CareMate`i eesmärk on vahendada kodu- ja isikuhooldusteenuseid professionaalsetelt hooldajatelt vanemaealistele ja erivajadustega inimestele, et leevendada paljude perede hoolduskoormuse muret.

Loe lisaks

Mida arvavad kliendid CareMate teenustest?

Olles nüüd mõnda aega turul olnud, on meie jaoks ülimalt oluline tagasiside, mida kliendid teenuste tarbimisel jätavad. Sellest sõltub, kas kogu CareMate idee tasus ennast ära.

Üllal eesmärgil vahendada hooldusabi hooldajatelt kodudes elavatele eakatele ja puuetega inimestele, panime suurima rõhu vajadusest tulevale teenuste pakkumisele. Idee sai alguse Inglismaalt, kus on palju koduhooldusagentuure. Hooldajateks minejatele korraldatakse seal kiire nädalane koolitus ning siis antakse kätte päevik, mis on täidetud 15 minuti kuni tunniajaste visiitideni ja nii varahommikust hilisõhtuteni. Ettevalmistaval kursusel antakse kõik juhised, et pakkuda turvalist, empaatilist, isikukeskset ja professionaalset teenust.

Integreerides seda Eestisse ja kasutades tänapäeva innovatsiooni võimalusi, sai loodud ka meie poolt lisaks platvormile väljaõppe võimalus, mis õpetaks kõike seda sama ja ehk veidigi rohkem, et kohanduda kõigi abivajajate vajadustega. Tänaseks päevaks on ära koolitatud 50 inimest ja nad on kõik kenasti Tallinnas (mõned ka Tartus) teenuseid rõõmuga osutamas.


Kes on meie kliendid?

Enamus kliente, kes CareMate teenuseid tellivad, tellivad neid hommikuti ja lõunati. On kahte sorti inimesi, kes tellimusi teevad. On neid, kes vajavad abi endale ja on ka neid, kes tellivad isikuhooldusteenuseid oma vanematele.

Aga mida nad asjast arvavad?

Kes tellivad hooldust endale, tunnevad end iseseisvalt ja on ülimalt rõõmsad, et meie poolt saadetud inimesed on professionaalsed ja sealjuures ka julged võõrasse koju tulema. On jäänud kõrva, et teenuse osutajad on nii hoolivad, et tahetakse kogu aeg meie abilisi enda ümber. Usume seda, kuna enamus tellijaid on jäänud CareMate püsiklientideks. J

Mõned inimesed on otsustanud abi tellida, kui on tunne, et nende vanemal pole enam kaua siin ilmas elada jäänud. See hetk on elus kindlasti kõigile pereliikmetele raske. Peamine põhjus, miks meid eelistatakse, on see, et hooleandjad on väga empaatilised ja mõistvad. Meile on öeldud, et see on neile suureks südame kergenduseks, et ei pea hakkama viimasel hetkel otsima oma lähedasele suremiseks palatikohta. Inimene saab minna rahus, oma lähedaste keskel, oma kodus. Väärikalt! Ta on hoitud. Meie hooleandjad hoiavad!

Paljud meie kliendid elavad ise vanematest kaugel. Suisa välisriigis. Neil on hea meel, et saavad rahulikult omi asju ajada ning lähedane kodus on hoitud. Siiani pole ühelgi kliendil, kes välismaal viibib, CareMate kasutamise ajal olnud tarvidust oma lähedase tõttu tagasi tulla. 

Peamine põhjus, miks CareMate eelistatakse, on aga justnimelt ettevalmistus, mille oleme kiirkursusena platvormil teenuseid osutavatele abilistele loonud. Kõik, kes soovivad abi pakkuda ja hooldaja kutset ei oma, peavad läbima koolituse, kusjuures vähemalt 80% positiivsena. Need, kes seda läbida ei suuda, meie kaudu teenuseid osutama ei asu. Lisaks kontrollime ka tausta ning tervist. Hoiame oma kvaliteeti teadlikult väga kõrgel.  Meie mentaliteet on- käitu teistega nii, nagu soovid, et sinuga käitutakse!

Hetkel teenindame igapäevaselt keskeltläbi 30 klienti. Kuna hooleandjaks tulemise soov on väga populaarne, iga kuu on uued kursused ja abikätest puudust pole, on uued kliendid oodatud julgelt liituma.


Loe lisaks

Kas vahel tekib südamesopis süütunne hoolimatusest vanemate ees?


Enamus inimesi meist omavad eredaid mälestusi vanavanematest ja nende vanematestki. Tihti tahame meelde tuletada ilusaid hetki, kus lapsena saime käia külas nii, et vanaema tegi moosi või küpsetas meile ahjus midagi suurepäraselt lõhnavat. Mu ema ikka rääkis lugusid sellest, kuidas purukook oli tema lemmikuid ja teeb seda tänagi vahetevahel meile, et tuletada meelde oma esivanemate valmistatud kodusooja maitseelamust.

.


Aga, nagu ajaga kaasas käib, tuli temalgi kätte raske aeg, mil ema tädi ja vanaema vajasid ise hoolt. Perele tundus loogiline otsustada, et mu ema hoolitseb nende eest. Kolis nende juurde elama, tuli ära töölt ja pühendus kahe vanema naise hoidmisesse. Nii jäi tal omal pooleli kool ning kõrgharidust omandamata oli hiljem väga raske uuesti reele saada. Tuli minna kergema vastupanu teed, asudes tööle tehasesse, kus maksti väga madalat palka. Püüdes elujärje paranemiseks leida abikaasa- sest abiks ju kaasad olema peakski ja sai lapsedki (mu õe ja minu), kuid meestega läks kehvasti. Osutusid teisedki saamatuteks alkohoolikuteks siin ühiskonnas. Ja nii oli ema krapsti jälle raskes olukorras- üksi kahe tütrega lihttöö palgaline. Ja nii on see tegelikult põlvkonniti Eestis olnud. Kas tuleb tuttav ette? See tundub justkui iseenesest mõistetav, et naised pidid pingutama palju rohkem, kui mehed.

Muidugi pole üllatus, et nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ühiskonnamuutus on olnud nii tugev, et peresuhted ongi üleüldiselt ajas muutunud. Enam ei püsi paarid kaua koos. Ehk on viga infoajastu poolt loodud võimalustes nagu Tinder ja muud tutvumisportaalid? Need on taganud niivõrd kerge ligipääsetavuse uute inimestega tutvumiseks, et mehe ja naisevahelised edukadki suhted on muututud ilma igasuguste muude iseärasusteta pinnapealseks ning rikutud on sügavamad tähendused. Kui on kerge leida uus ja huvitav, siis milleks süveneda probleemidega vanasse?

See on paratamatus, aga kas ka halb? Ise me ju tahtsime seda vabadust ja võrdõiguslikkust. Ja nüüd on see käes. Ühelt poolt on loodud väga head võimalused naistele end teostada. Samuti pere loomiseks, toetades rahaliselt laste saamist ja lapsehoolduspuhkuseid.

Teiselt poolt aga- inimese elukaar kestab ju sünnist surmani!

Kõik me ju teame, et vananedes on samuti vaja kõrvalist tuge, kuna liigesed muutuvad hapramaks. Samuti on meil ümber palju muid tegureid: insult, kroonilised haigused, vähk. On puudeid ja on üksindusest tulenevat depressiooni.

Seda kõike on nii palju, mis ütleb, et me tahame olla maru iseseisvad, aga vajame sealjuures tegelikult ikkagi kõrvalist tuge. Ja see loobki justkui koorma õlale oma lähedastele, mis omakorda tekitab varjatud süütunnet.

Aga kas me ei tahaks tagasi aega, mida tundsime lapsena, kus vanaema külas käisime koogi söömiseks? Kus saaks hingerahu, et tegeleda iseenda arenguga? CareMate ongi loodud selleks, et tulla siinkohal appi.  

Mine tea, ehk ootavad meie vanemad tegelikult seda abi, aga ei tihka küsida, kuna ei taha tunda, et on koormaks? Ega ei taha ka meie endale võtta seda vastutust, kui nendega peaks midagi juhtuma. Ja samas jääb alati puudu ajast, et olla nende jaoks alati olemas. Ehk tasub rääkida oma vanematele sellest, kuidas nüüd on võimalik tellida hooleandjaid, kes tulevad koju pakkuma tuge, et kergendada kõigi koormat hinges?  Uuri CareMate võimaluste kohta vajutades lehe üleval oleval menüüribal „Kuidas töötab“ ja ole julge proovima!




Loe lisaks

Ma tunnen ennast nii üksi..

„Ma olen juba soliidses eas proua. Minu tööpäevad on juba läbikäidud, suuremad verstapostid elus on möödas. Paljud sõbrad on kahjuks meie seast juba lahkunud, lastel ja lapselastel on omad kiired tegemised. Kokkuvõtlikult pean tunnistama, et ma pole enam nii sotsiaalne nagu vanasti ja tunnen ennast väga üksi, mitte kellegiga pole enam rääkida.“ – neid samu mõtteid on CareMate hooleandjad kuulnud abivajajatelt korduvalt.


Loe lisaks

Meil on suitsiidiabi aga, kus on elujaatus? Abi ilma paranemise lootuseta elujaatajale.

Olen aastaid pidanud juurdlema nii tundlikul teemal, kui eutanaasia.

Eesti Lihasehaigete Seltsi esimees 22.01.2019

Minu jaoks on füüsis kõigest defektiga pakend, mis vaimusära seni tuhmistada suutnud ei ole. Kuigi tean, et enda olukord lihasehaigena kergemaks ei lähe. Olen pidanud Eesti Lihasehaigete Seltsi pikka aegse liikmena palju hääbumisi kõrvalt nägema.  Kui on mingigi võimalus edasi tegutsemiseks siin maapealses elus, siis ma seda ka kasutan. Mind tuleb sisuliselt jõuga teistpoolsuse ukse taha vedada.

Loe lisaks

Eakad on ühiskonnas ainult koormaks!

CareMate viis läbi uuringu, mille ülesanne oli teada saada, mida eakad ise arvavad, kas või kui palju oleks abi igapäevaselt vaja. Kõik mis me kuulsime oli absoluutselt südant lõhestav!
Loe lisaks

Märkamatuks jäänud hooldusvajadus

Kas olete mõelnud päevale, kui üksi enam hakkama ei saa? Kas läheksite ise või saadaksite oma lähedase hooldekodusse? Kui oleks häid hooldajaid saada, kas usaldaksite enda või oma lähedase tema hoolde?
Loe lisaks

„Kuidas ma saan usaldada võõrast inimest enda koju?“

Peamine küsimus, mis kajas läbi ruumi oli-

 „Kuidas ma saan usaldada võõrast inimest enda koju?“

See on täiesti õigustatud küsimus, eriti kui tuletada meelde meedias kõlanud hirmulugusid hooleandjatest, kes kasutavad teisi inimesi ära. Kuidas siis õigupoolest ikkagi saab?

Loe lisaks

CareMate annab kaua oodatud iseseisvuse

Briti Tartes 

Innovatsioon on tänapäeva ühiskonnas tavapärane nähtus. Pidevalt toimuvad muutused ja uute tehnoloogiliste rakenduste välja töötamine. Luuakse uusi võimalusi, mis avaldavad positiivset mõju ühiskonnale.

Loe lisaks