Ratastoolika bingo (Osa 1)

Ligipääsetavusest

Ratastooli bingo tabelist rääkivas artiklite seerias heidan veidi varju, milline on tihti üle huulte tulevate lausete ja küsimuste laiem tähendus puudega inimeste vaatest. 

Ühtlasi annan ülevaate milles Eesti liikumispuudega inimesed ehk kõige enam muutusi ootavad?


Need, kes ootavad antud artiklit lugema asudes kindlaid juhiseid, kuidas siis nende ratastoolis liikujatega käituda, et nad rahule jääks või paremini tunneks. Näiteks, kas rääkida püsti, istudes või kükki? Kas võib küsida või öelda seda või toda? Kahjuks pean neile pettumuse valmistama, sest nagu iga inimene, on ka iga liikumispuudega inimene erinev ja siin ei saa ühe puuga lüüa. Seetõttu on siin artiklite seerias esindatud minu kogemused, mõtted ja arvamused.

Esimene igapäevane mure, millega alustan ratastooli bingo artiklite seeriat, on ligipääsetavus, sest see on üks paljudest asjadest, millega tuleb igapäevaelus arvestada. Eestis olid alles hiljuti külas curling`u (eestikeeles jääkeegel) mängijad Lõuna- Koreast. Kui asusin soovitama ligipääsetavaid kohti inva WC-ga, jäi pinnale neid vähe ja enamus olid kaubanduskeskuste omad, mis ei anna erilise restorani elamust. Kuna Lõuna- Koreas on mõni üksik söögikoht ligipääsmatu, ei taibatud ka erilist taustauuringut teha ja kuna esimene saabumise õhtu oli kiire, õhtustatigi pikkade nägudega ühes kaubanduskeskuse söögikohas, et lihtsalt kõht täis süüa.

Eesti veerejad on karastunud ja teavad, et enne uude kohta minekut tuleb teha korralik taustauuring tuttavate seas, püüda ligipääsetavust aimata piltidelt ja siis alles teha kõne antud söögikohta, sest tihti sealt võib saada üsna ebapädevat infot.

Vast kõige ekstreem valeinfo, mida saanud olen on ühes Viimsi hotellist, kust öeldi: „Ja, ja, meil kaldtee olemas ja administraator aitab“, kohale minnes leidsime 20 astmega trepi, millel oli siledatest plaatidest trepiga sama kaldega „kaldtee“, mida oli võimatu kasutada. Minu õnneks oli sõber koos tavaratastooliga ja nii veeti sõber üles ja siis tema ratastooli kasutades sain ka mina lõpuks hotellituppa.

Kui õnnestub välja selgitada, et koht pole ligipääsetav, kõlab tihti lause: „Aga tulge ikka, tugevad mehed aitavad!“ Minu õnneks kaalun ma elektriratastooliga 270kg ning see pole võimalik, aga manuaalse ratastooli puhul kohale minnes seda kaskadööri trikki siiski sinult oodatakse, sest keegi ei taha tunda, et tema korraldusvea tõttu on jäänud keegi ukse taha.

Valeinfo või vajaduse tõttu olen ka elektriratastooliga pidanud parajaid kaskadööri trikke korda saatma. Sisenedes läbi kauba estakaadi vanu uksi kasutades, järsust kaldteest 6 mehega üles tõmmatud koorma rihmu kasutades või kahe kaldtee abil keldris asuvasse söögikohta laskunud. Aga iga taoline sisenemine oleks võinud väga õnnetult lõppeda.

Tihti ei peeta asutuse kontori ligipääsetavust prioriteediks ja pakutakse lahendusena koosolekute puhul alla tulemist, mujal tegemist, või et Skype`s saab ka, aga enamasti rikub osalemise katkestus või keerukus virtuaalse silla abil koha peal toimuvasse arutellu sekkuda ning tekib keerukus muuta jooksvalt toimumiskohta.

Kahjuks muu maailma eeskuju on näidanud, et siin aitab ainult ühiskondlik surve. Näiteks 1980-ndate Soomes Turus panid liikumispuudega inimesed ligipääsmatuna valminud büroo hoone ees tee kinni ja nõudsid ligipääsetavust. Algul oli arendaja võimeid alahinnates öelnud, et korraldab ratastoolis inimese üles saamise vajadusel isiklikult. Ratastoolis isikud olidki järgmine päev lubadust sisse nõudmas. Neid üles vedanud arendaja korraldada tänava tõstmine, et tagada teega ühes tasapinnas ligipääs. Ka Soomes said algul taolised soovid ühiskonna poolt maha surutud: „Olge mõistlikud, see on ju kulukas või siin nagunii ratastoolis inimesed ei käi“, argumentidega, kuid nüüdseks ei julge ükski arendaja ligipääsmatuid hooneid ehitada, sest firma riskib maine kaoga, kuna ühiskond paneb ehitaja ja arendaja lihtsalt häbiposti.

Eestis on vahel kortermajadega seoses märgata pigem hoopis vastupidist suhtumist, kus korteriühistud näevad kaldteed, trepitõstukeid ja ka puudega inimesi endeid väga ebameeldivate elementidena, kelle elu tuleb korteriühistutes võimalikult kibedaks teha.

See olukord on liikumispiiranguga korterielanikele äärmisest nõutuks tegev, sest lahendus on justkui käeulatuses, kuid sinu suurimaks takistuseks on osutunud sinu enda kortermaja elanikud, kellest mööda ka ei ole võimalik minna. Või ehk ikka on? Aga seni, kui lahendust ootate, sai näiteks hiljuti  proovitud ja nähtud roomikutega trepironimise võimekusega elektriratastooli, millega saab ehk hoolimatutele korteriühistu liikmetele koha kätte näidata.

Kahjuks ilmnes viimasest Eesti Sotsiaalministeerium Facebooki postitustest, et mõni kinnisvaraarendaja on üsna sarnase mõtteviisiga, sest peab positiivseks müügi argumendiks seda, et tema arenduse läheduses ei ole sotsiaalkortereid ega hooldekodu. Taoline suhtumine on äärmiselt kahetsusväärne vananeva ühiskonna tingimustes, kui meid kõiki ootab ees vananemine või on lähedane, kelle elu muudaks ligipääsetav elamispind märksa lihtsamaks. Ühiskonnale sooviks vähem hirmu pealt tegutsemist ja rohkem arvestamist. Liikumispiiranguga inimestele sooviks meelekindlust olla uhke ja julge puudega inimene, kes toimetab ja seisab enda eest vaatamata raskustele, mis elu ette söödab.


Eelmine
Meil on suitsiidiabi aga, kus on elujaatus? Abi ilma paranemise lootuseta elujaatajale.
Järgmine
Ma tunnen ennast nii üksi..