Puudega inimesed on tavalised inimesed

3. detsembril tähistame me ÜRO eestvedamisel rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Sel päeval võiks eelkõige mõelda sellele, kui paljudel meist tegelikult puue on (igal kümnendal), ja püüda mõista, et erinevate erivajaduste tõttu ei peaks keegi kõrvale jääma sotsiaalsest elust ja võimalustest tunda end hästi. Me ei tohiks lasta tekkida keskkonnal, kuhu liikumiserisustega inimesed ei pääse või esitada ametiasutuste infot viisil, mis on segadusse ajav, bürokraatlik ja inimesi ametite vahel jooksutav. Palju on tehtud, kuid palju on teha.

Ametlikult tuvastatud puude raskusastmega inimeste arv on viimastel aastatel tõusnud hoolimata rahvastiku vähenemisest. Eesti inimestel on ühe või enama igapäevatoimingu tegemisel raskusi rohkem kui ELis keskmiselt. 2018. aasta algul oli Eestis 153 000 puudega inimest, kes moodustasid 11,6% kogurahvastikust. 2017. aastal lisandus üle 3000 puudega inimese, viimastel aastatel on nende arv suurenenud ligi 2% aastas. Puudega inimeste osatähtsus on suurim vanemaealiste hulgas.   

Absoluutarvudes annab puuetega inimeste arvu kasvu suurima panuse vähemalt 63aastaste vanusgrupp, kuna nende osakaal on sihtgrupis oluliselt suurem kui tööealistel ja lastel kokku. Kui aga vaadata eri vanuses puuetega inimeste arvu kasvutempot, siis lastel on aastaid olnud see kordades kiirem kui tööealistel või vanemaealistel. Kusjuures kõige aeglasem on aastaid olnud kasvutempo just vähemalt 63aastaste vanusegrupis. Tulemuseks on, et laste osatähtsus puuetega inimeste seas on 2017. aastaks kasvanud 41%, tööealiste osatähtsus 4%, kuid vanemaealiste osatähtsus on võrreldes 2010. aastaga vähenenud 7%.

Kui sügava puudega laste arv on püsinud 2009. aastaga võrreldes stabiilsena (pigem vähenenud), siis keskmise puudega laste arv on kasvanud üle kahe korra (2,2 korda) ja raske puudega laste arv ligi kaks korda (1,8 korda).

Puuetega inimestele, nagu tegelikult meile kõigile, on oluline väärikas ja võimalikult iseseisev elu, kus paindlikud ja kättesaadavad tugiteenused küll toetavad ja aitavad. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis on esile toodud puuetega inimeste isikliku autonoomia ja iseseisvuse tähtsus, kaasa arvatud vabadus langetada ise oma valikuid; sõnastab, et puuetega inimestel peaks olema võimalus osaleda aktiivselt poliitikate ja programmide otsustusprotsessides, kaasa arvatud neid otseselt puudutavates küsimustes; võimalus kasutada füüsilist, sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurikeskkonda.

Kuigi riik ja omavalitsused on viimasel ajal ehk varasemast pisut enam pingutanud, toovad siiski paljud erinevad uuringud välja, et puudu on ligipääsetavusega (kui inimene ei pääse asutustesse või ka omaenda kortermajja hõlpsalt); kodude kohandamise võimalustest (kuigi mitmeid pingutusi on riik selles suunas teinud); invatakso piisavast teenusemahust, millega kaasneks ka abistaja, kes aitab puudega inimese invataksost vajalikku ruumi.

Valdaval osal puudega inimestel on abistajaks pereliige ja suurem osa elabki oma abistava pereliikmega koos, kuid sellel on omad ohud: Eesti sotsiaaluuringu (ESU) 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest. 16-aastaseid ja vanemaid inimesi (tööealine elanikkond), kes abistasid või hooldasid mõnda oma leibkonna liiget, kes oli 65-aastane või vanem, oli 36 700, ametliku hooldajana oli uuringu andmetel registreeritud 6800 inimest. Need on suured numbrid, mis tähendab, et tööturul osalemine ja eneseteostusvõimalused on häiritud tuhandetel omastehooldajatel.

Oktoobris toimunud sotsiaaltöö kongressil nentisime diskussioonis osalejatega, et suur samm on teha info kättesaadavuse koha pealt, sotsiaalteenuste ja toetuste alane info ei ole väga lihtsasti leitav. Abiks oleks nii lihtsa pildikeelega infoteatmikud kui ka väga selged juhised KOVide kodulehtedel, et inimesed ei peaks kombineerima perearstidelt, lähedastelt või foorumitest saadavat infot.

Puuetega inimestele pakutavad teenused võiksid olla rohkem paindlikumad, neid oleks vaja suuremas mahus ning samuti teeb teenuse kasutajatele muret vastavate teenuste omaosalus. Tallinna linna tellitud ja Saar Polli poolt läbi viidud uuring kolm aastat tagasi tõi välja ka selle, et puuetega inimestel on suur vajadus selliste igapäevase toimetuleku ja esmavajaduste rahuldamisega seotud teenuste järele nagu koristamine, toiduvalmistamine / toidu koju toomine ja poes käimine. Koduteenused ja isikliku abistaja teenused jõuavad liiga väheste abivajajateni. Tulevikus võiks isikliku abistaja teenuse vajaduse hindamine toimuda juba koos puude määramisega, avaldavad puudega inimesed ise arvamust. Ka tugiisikutest tuntakse puudust.

Kuna puuetega inimeste pereliikmete hoolduskoormus on suur ja vajalikke teenuseid jagub inimestele liiga vähe, ongi loodud CareMate – võimalus peredele tellida lisaabi, kes nii kodustes toimingutes kui ka väljaspool kodu on toeks ja abiks. Platvormilt endale või oma lähedasele abi tellida on lihtne ja seda saab teha ka alates poolest tunnist. Paindlikkus, mugavus ja turvalisus on teenuse puhul esikohal.

Üks, mida me kõik puudega inimeste heaks teha saame, ilma erilise vaevata – muuta oma stereotüüpseid hoiakuid, et tegemist on inimestega, kellesse tuleb kuidagi väga teistmoodi suhtuda. Puudega inimene pole midagi erilist, lihtsalt tavaline inimene teiste seas, kes vajab natukene rohkem tuge ja teenuseid selleks, et end ühiskonna täisväärtusliku liikmena tunda. Selle hoiaku küpsemine ühiskonnas on vajalik, ühiskonna kohta räägib palju see, kuidas nõrgematesse suhtutakse.

Vastab Eesti Lihasehaigete Seltsi juht 

Jüri Lehtmets:

Mida puuetega inimesed kõige enam igatsevad?

Võimalusi olla oma toimetustes spontaanne, vaba hukkamõistust, kui püüad jooksvalt asju korda seada.

Millest riigi ja KOV teenuste puhul puudust tunned?

Paindlikkusest ja adekvaatsetest teenuste mahtudest.

Mida soovitaksid neile inimestele, kelle tervisega on kõik korras, aga kes siiski näevad elu hallides toonides?

Füüsis on kõigest pealmine kiht, elurõõm on sinu sees, ära lase olmel seda rikkuda.

***

Jüri on ka postitanud oma Facebooki lehele ka pildi sellest, milliste küsimustega ratastoolis inimesed liigagi sageli kokku peavad puutuma. Mõelgem siis sellele, mitte ainult täna, vaid ka edaspidi. 


Lisalugemist:


Eelmine
CareMate hooldusplatvorm – kellele ja milleks?
Järgmine
Hooleandja töö on rõõmu allikas