Ootad, kuni on liiga hilja?

Eestlasele on ju kohane, et püüaks ise nii palju pingutada ja hakkama saada, kuni hing on nööriga kaelas. Enne abi ei küsita, ka mitte oma laste käest. Aga kas peaks see nii olema, või tuleks tegelikult ikkagi vaadata endasse ja küsida abi juba palju varem?


Haigekassa kodulehelt leiab infot, et kõige suuremad ravikulud, mis maksumaksja raha eest haigekassas tasutakse, on 65+ inimeste ravikulud. Kui mõtleme oma lähedaste peale, siis tegelikult teame me kõik, et keegi ümbruskonnast on kahjuks langenud vähi ohvriks, saanud insuldi või vanadusest haprana nõrgaks jäänud. Ja siis on häda suur ning küsitakse abi. Kui tihti tuleb meile endale aga meelde see, et ise oma vanemate lähedaste käest küsida, kuidas neil TEGELIKULT läheb ning kuidas nad TEGELIKULT hakkama saavad?


Rahvusvahelise SHARE uuringu kohaselt kannatab depressioonisümptomite all veidi alla 40% eestlastest vanuses 55-64 ja 65-75, vanusegrupis 75+ on depressiooni tundemärgid juba pooltel. Kas pole see mitte inimlikult mõistetav, kuna vanemate inimeste lastel, ehk meil, kipub aega igapäeva suhtluseks oma vanematega aina vähemaks jääma? Samal ajal jäävad nad ka üksikuks, sest partnerid ja sõbrannad lahkuvad siit ilmast vanuse tõttu ümberringi.

Vestlesin paar päeva tagasi oma vanaemaga, keda ikka aegajalt külastan ja küsisin, et kuidas on temal lood üksindustundega. Selgus tõsiasi, et ainuke suhtluskanal on tegelikult lapsed ja lapselapsed, sest kursusekaaslased kõik on juba teise ilma läinud ning tema enam omadel jalgadel nende vähestega kokkutulekutele ei jõua. Sageli ei ole eakatel kedagi, kellega olulisi küsimusi arutada ja kes igapäevaste murede lahendamisel aitaks. Neile pole kohane igapäevaselt kasutada Facebooki või Messengeri. Ja kui olekski, kas siis neile peaks tõesti kujundama virtuaalse suhtlusreaalsuse?

Üksindus viib aga depressiooni algeteni, millega kaasneb terve hulk järgmisi probleeme– tekib apaatia ja huvi puudus maailma vastu, eakad ei söö enam korralikult, ei liiguta end vajalikul määral. See kõik aitab kaasa immuunsussüsteemi nõrgenemisele, mis viibki omakorda haigusteni. Ja neid haigused siis haigekassa kinni maksabki.

Mis oleks lahendus? Kindlasti tuleks leida aega, et oma vanematele rohkem olema olla, sest nemad olid ju meie jaoks alati olemas, kui me kasvades hoolt vajasime. Samas tuleb aga tõdeda, et ennast ei saa ka ribadeks tõmmata ning lisaks karjäärile ja oma pere loomisele, peaksime leidma aega ka iseenda jaoks. Et aga ühiskond on jõudnud staadiumisse, kus aeg maksab kõige rohkem, on igati mõistlik kutsuda appi abikäed.

Soovitus:

Telli oma kõbusale lähedasele iga nädal ülepäeviti tunnike hoolt, küsides esmalt, mille tal abi kõige enam vaja võiks minna?!

Meie hooleandjad on välja koolitatud olema toeks ja pakkuma võimalikult palju iseseisvust. See tähendab, et nad on aktiivsed suhtlejad. Külaskäigul püüavad nad hoolt saava inimese eluoluks võimalikult palju aktiivsust ja suhtlust pakkuda, tehes sealjuures ära vajalikud toimingud. Sinna hulka kuuluvad näiteks poeskäik, isikuhooldus või õigel ajal piisavalt tervisliku toidu tegemine, et luud ikka terved püsiks.

Lähemalt meie teenuste kohta, mida vajaduspõhiselt tellida, loe siit: https://caremate.ee/services


Eelmine
Kas pääsetee ka Sinu pere olukorrale hoolduse küsimuses?
Järgmine
Hooleandja tagasiside - miks just CareMate?