Kellelt tuleb raha ja kuhu kaob mõistus?

Brit Kerbo

Õhtud lähevad üha varem pimedaks ja lehed pudenevad puudelt. Koos nendega pudenevad stardijoonele sättivate poliitikute sahtlipimedusest välja kulukad lubadused, majanduslikult ebamõistlikult plaanid ja parteivärvidesse rüütatud loosunglikud rahajagamised.

Kui pensionärist valija loeb plakatilt, et pensionit saab ta aastaks 2020 100 euro võrra rohkem, tekib tal ilmselt tunne, et tohoh, kus teevad ära. Aga kellel on pensionite tõusu mehhanismist aimu, need teavad, et seoses iga-aastase indekseerimisega tõusevad pensionid 100 euro sel perioodil niigi, ilma et seda peaks ruuporiga kuskilt hõikama või selleks valitsuse eelarveläbirääkimistel öötundideni kauplema.

Keegi lubab rooside jagamise kõrvale aga täie rauaga lausalist tasuta teenust – milleks? Milline on majanduslik võit, kui jagame laia käega ka neile, kel seda tegelikult tarvis pole?

Jagamisele läheb maksumaksja raha

„Me ei saa mööda vaadata vaieldamatust tõsiasjast. Valitsusel endal raha pole. Kõik, mis tal on, tuleb maksumaksjalt või on intressiga laenatud. Meie teiega oleme need, kes maksavad.“ – see on Margaret Thatcheri tsitaat, asjakohane tänagi meelde tuletada. See rahapott, millest meile lubadusi jagatakse, ei ole valitsusliikmete raske tööga kogutud varandus, mida oma äranägemise järgi olematusse lasteaeda investeerida või millest enda 2019. aasta riigikogu valimiste järgseid uusi nunnusid ametikohti finantseerida.

Tegemist on maksumaksja rahaga, ettevõtlikelt inimestelt kogutuga, millega võiks vastutustundlikumalt ümber käia. Samas on paraku tõsi, et kuniks inimesed ikka ja jälle sõgedad pillajad tagasi valivad, võib poliitik nohisedes rõõmustada, et „Näe, jälle töötas!“ ja loota, et üleilmne majanduskrahh veel uuesti ei taba. Kui iga nurga taga varitseb riik, mis kipub sinu vabadusi korraldama ja suunama, mis paneb ettevõtjad lõputuid formulare täitma, ei saa majandus kasvada. Seda suunda ei maksa võtta ka seetõttu, et majanduskasvu pidurdudes väheneb ressursside hulk, mida saaks planeerida päriselt puudust kannatavate ja nõrgemate eest hoolitsemiseks.

Kas keegi loeb analüüse ja strateegiaid?

Nupukamale valijale on see hämmastav. Kus on strateegiline mõtlemine? Interdistsiplinaarsus? Toon mõned näited.

Me räägime ja kirjutame palju tööturuprobleemidest, vähenevast „tööpeade“ (sest paljud ametid on nõudlikud ja vajavad spetsialiseerumist, haridust) hulgast ning vananevast rahvastikust, kus kasvab nii eakate kui puudega inimeste arv, kuid strateegilisi lahendusi on poliitikute sahtlitest välja pudenenud paberites vähevõitu.  

Kus on plaan, kuidas meie hariduse konkurentsivõimet ja kvaliteeti hoida tingimustes, kus õpetajate keskmine vanus hakkab küündima üle 50 eluaasta ja paljud matemaatikaõpetajad on pensionieas? Kas keegi on tõsimeelselt võtnud analüüsida meie poiste haridustee katkemise põhjused, et neid edaspidi ennetada püüda?

Kui puudega laste perede toimetuleku uuringust on selgelt näha, et lastele ei jagu teenuseid ning lisaks on vaimse tervise probleemid hüppeliselt kasvanud, siis kus on töötav ja jätkusuutliku rahastusega kava selleks, et me ei kaotaks ühiskonna jaoks neid lapsi – kroonilistele haigustele, süvenevatele puuetele?

Või kas me julgeme lõpuks hakata enam rääkima täiskasvanute vaimse tervise probleemidest ja kui palju läheb majandusele maksma see, et inimesed on depressioonis ega jõua/pääse psühhiaatri/psühholoogi vastuvõtule? Prognoosid ütlevad, et aastaks 2030 kasvavad vaimse tervise probleemidega kaasnevad majanduslikud kulud suuremaks kui näiteks vähi või diabeediga kaasnevad kulud. Meil on koostatud vaimse tervise strateegia aastateks 2016−2025. Kui keegi teab öelda, et selle strateegia alusel käib meie laste, meeste ja naiste heaks vilgas töö, oleks tore sellest kuulda, strateegia eesmärgid on ambitsioonikad. Täna, kui arengukava on juba mõned aastad kehtinud, tahaks kuulda seni saavutatu kohta.

Kus on senisest realistlikum plaan, millega saaks vähenenud töövõimega inimesi tööturule tuua ja seal hoida? Oodati ju töövõimereformiga seonduvalt, et palju enamad inimesed „tervenevad“ ootamatult ja suunduvad krapsti tööle, kuid oh imet, nad olid päriselt kas täieliku või osalise töövõimeta. Samal ajal, kui meie puudega inimesi käib mõni ametnik sotsiaalmeedias osatamas, võiks mõelda, mis on läinud nii viltu, et need inimesed tunnevad, kuidas riik neid ei vaja ja iga teenuse või abivahendi eest peab võitlemiseks valmis olema.

Leidkem üles riigimees

Kas me suudame võtta suuna tagajärgedega tegelemiselt ennetusele ja kassade nimevahetuse asemel tegeleda näiteks sellega, kuidas meie hoolduskoormuse all ägavad inimesed ei jõuaks nii meeleheitlikku seisu, et end ära tapavad? Ei ole mõtet kõnelda tööturuprobleemidest, kui selleks, et inimest hea tervisega maksumaksjana kasvatada/säilitada, ei tehta piisavalt pingutusi.

Need näited on kõik otsapidi majanduse tervisega seotud küsimused. Ja nagu terve majanduseta ei ole tervet ühiskonda, nõnda ei püsi terve ühiskonnata ka majandus kuigi kaua terve, nentis Raudne Leedigi.

Ja neid ei ravi 100 lisaeuroga, vaid alustaks kõigepealt sellest, et leiaks endis üles riigimehelikkuse ja tahte tegeleda pärisprobleemidega; saadaks ametikohtadelt koju nõunikud, kelle intellektuaalne võimekus suudab moodustada lause: „Ma pole küll valdkonna ekspert, aga mul on tunne, et…“; vähemalt püüaks aduda valdkondade vahelisi seoseid; lõpetada riigi ja kohalike omavalitsuste omavaheline innukas süü veeretamine: kes tegemata jättis? Inimest ei aita süüdlase otsimise protsess, ta tahab näha lahendusi, koostööd vastandumise asemel.

Ei ole olemas anonüümset riiki või anonüümset ühiskonda. Need mõlemad tähendavad inimesi. Inimesi, kes ei tohi põgeneda vastutuse eest, inimesi, kes võiksid olla võimelised otsustama olulisemaid asju, kui see, millist valimisnänni sedapuhku valijale pihku pista ja milline hüüdlause voldikule trükkida. Ma ei taha su retseptiraamatut, õhupalli ja tikutoosi! Ma tahan, et sa hoolitseksid Eesti eest parimal võimalikul moel. Võtkem end nüüd kokku.


Eelmine
Omastehooldajad vajavad uusi võimalusi
Järgmine
Hooldus-Tinder CareMate alustas hooleandjate koolitustega