Inimeste hooldamine kui tulevikutöö

Brit Kerbo

Vananeva rahvastiku tingimustes on üheks ühiskonna väljakutseks, kuidas tagada väärikus eakatele, kes vajavad elukaare lõpul tuge ja hoolt nii igapäevatoimetustes kui ka suuremate terviseprobleemide korral.

Sotsiaalvaldkonna eelarve on rahvastiku vanuselise jaotuse tõttu üha suurema surve all ja hiljuti meedias laineid löönud mõte, justkui vajaks me kõik eluõhtul hooldekodu kohta, ei kannata kriitikat. Pigem tuleb fookus seada sellele, kuidas inimene saab võimalikult kaua olla oma koduses keskkonnas ning kasutada abiteenust vastavalt vajadusele.

Eesti sotsiaaluuringu (ESU) 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest. 16-aastaseid ja vanemaid inimesi (tööealine elanikkond), kes abistasid või hooldasid mõnda oma leibkonna liiget, kes oli 65-aastane või vanem, oli 36 700, ametliku hooldajana uuringu andmetel 6800 inimest.

Võrdlusmomendi tekkimiseks: kogu Eestis oli statistikaameti järgi 2016. aastal kokku umbkaudu 520 000 brutotulu saajat, mis võimaldab järeldada, nagu erinevad hoolduskoormust kajastavad uuringudki, et eestlaste hoolduskoormus on ebamõistlikult suur, ka suhtena maksumaksjate koguarvu. Samal ajal, kui meil on riiklikult olulise teemana laual iive ja seda soodustavad tegurid, peame tõsiselt mõtlema ka sellele, kelle mure on eakas, kes päris iseseisvalt enam toime ei tule. 

Praegune hooldusteenuste korraldamise ja osutamise mudel ei arvesta eakate ning keerukate hooldusvajadustega inimeste arvu suurenemisega. Euroopa Komisjoni vananemise raporti (2015) hinnangul suurenevad Eesti kulutused pikaajalisele hooldusele 2013–2060. aastatel 0,6%-lt aga kuni 1,3%-ni, kui arvestada vaid puhtalt demograafilist mõju.

Riigi täitmata ülesanded

Kuigi perekonnaseadus viitab, et lapsed peavad hoolitsema oma vanemate eest, ei ole see alati jõukohane – ei ajaliselt ega ka füüsiliselt mitte. Kõige mõistlikum ja turvatunnet pakkuv lahendus oleks selline, mis võtaks noorematelt pereliikmetelt vältimatu kohustuse hooldada ning samas tagaks ka elukvaliteedi ja toimetuleku väärikas eas inimestele oma kodus.

Tänane süsteem aga seda ei toeta, põhimõtteliselt on kaks valikut: kas panna oma ema/isa hooldekodusse (kui kohti muidugi üldse jagub!) või võtta endale lisakohustus, mis ilmselgelt mõjutab karjääri ja suurendab riske kogu leibkonna jaoks – suure hoolduskoormusega inimesed võivad lisaks tööturult kõrvale jäämisele sattuda ka ise abivajajateks ning see on surve kogu ühiskonnale. Selline olukord ei taga hooldajate ja hooldatavate inimväärikust ning lisaks tekitab riigile kaudseid kulusid – saamata jääv maksutulu, lisakoormus tervishoiusüsteemile, inimeste toimetuleku rahaline toetamine jne.

Hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuandes (1) nenditakse, et pereliikmete suur hoolduskoormus ja vastutus on tingitud avaliku sektori vähestest kulutustest pikaajalisele hooldusele – avaliku sektori kulutused on Eestil näiteks kaks korda väiksemad kui Saksamaal ja ligi üheksa korda väiksemad kui Norral. 

Suurem osa pikaajalise hoolduse eelarvest kulub institutsionaalsele hooldusele. Kodus osutatavate hooldusteenuste ebapiisava arendamise ning kodupõhiste ja muude sotsiaalteenuste vähese kättesaadavuse tõttu satuvad tervishoiuteenustelt koju saadetud patsiendid kiiresti tagasi tervishoiusüsteemi või jäävad suuresti abita. Lisaks on välja arendamata ööpäevaringsete koduteenuste süsteem lühiajalise intensiivsema hoolduse või omastehooldajatele puhkuse võimaldamiseks. Teenuste ebapiisava kättesaadavuse ja vähese rahastamise tõttu saab teenuseid praegu vaid kolmandik pikaajalise hoolduse vajajatest. Nõnda aga edasi minna ei saa.

Olematu tasuga väärtuslik töö

Hooldamine on raske töö, seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Seni on aga erinevatel põhjustel Eestis hooldajate töö alamakstud ja vähe hinnatud. Kui arstide keskmine brutopalk ulatub üle 2500 euro kuus, siis hooldustöötajad teenivad keskmiselt brutotulu 800 eurot kuus (2). Keskmine brutopalk aga küünib juba ligi 1300 euroni. Kuivõrd täna on tööturul piisavalt palju teisi valikuid, siis väikese palga eest emotsionaalselt nõudlikku tööd paljud teha ei soovi.

Kiiresti muutuvas maailmas on aga hinda tõusmas ametid, milles inimlik tegur on robotite ja tehnoloogiate poolt asendamatu. OECD märtsis 2018 avaldatud raporti (3) kohaselt ohustab automatiseerimine liikmesriikides 14% töökohtadest (automatiseerimise tõenäosus üle 70%) ning Ida-Euroopas on risk keskmisest suurem, mis on varasemate uudiste valguses isegi muutuseid pelgavatele inimestele positiivne: Oxfordi ülikooli poolt 2013. aastal läbi viidud uuringus järeldati, et koguni 47% töökohtadest on USAs järgmiste kümnendite jooksul kõrge automatiseerimise riskiga. 

McKinsey ennustas 2017. aastal, et aastaks 2030 ohustab automatiseerimine üle maailma 400–800 miljonit töökohta. Eestile ennustab McKinsey 70 000 töökoha kaotamist automatiseerimisele (4) – need inimesed peavad uue töö leidmiseks ümberõppe läbima, ja miks mitte teha seda hooldusvaldkonnas? Mõistagi on see motiveeriv vaid juhul, kui palgatase oluliselt suureneb.

Inimlikud omadused lähevad juba varsti hinda

Hinnangud muutuste kiiruse osas on küll erinevad, kuid samal arvamusel ollaks siiski ühes – tänase teadmise juures ei ole võimalik automatiseerida töid, mis eeldavad inimlikke omadusi. Nendeks peetakse sotsiaalseid oskuseid, empaatiat, kaastunnet ja muud inimloomusele omast. Rahvastiku vananemise trend tagab pideva nõudluse kasvu ning näiteks USA tööministeerium ennustab (5), et kodudes tervishoiu ja hoolekandega seotud töökohtade arv kasvab vahemikus 2016–2026 kokku u 41%, mis on võrreldes ametikohtade keskmisega märgatavalt kiirem kasv.

Seni, kuni riik aeglase süsteemina analüüsib, kaalub, rakkerühmi ja probleemkomisjone kokku kutsub (mille tulemused kannavad vilja ehk aastate pärast) või erakonnad valimiste tuules lennukaid hooldust puudutavaid ideid loobivad, ootavad tuhanded inimesed tuge, mõistmist ja teenust. Teenust, mis võimaldaks väärikalt vananeda ja saada kvaliteetset abi, teenust, mis annaks turvatunde teistele pereliikmetele, et kõik on abivajava lähedasega korras.

Aeglaste süsteemide ja lõputute komisjonide asemel tuleks mõelda sellele, et avalik ja erasektor võiksid siinkohal inimeste huvides oma jõud ühendada. Tänaseks on nutitelefon ja GPS andnud igale sõidukijuhile taksojuhi „supervõime“ tunda detailselt kaarte ja asukohtade vahel liiklemist. Sõidujagaja on tehnoloogiaga täiendatud töötaja, kelle boss on algoritm. Selline areng on võimaldanud märgatavalt vähendada administratiivkulusid ning muuta transporditeenust tarbijate jaoks soodsamaks ja mugavamaks.

Täpselt samuti annavad tehnoloogilised platvormid supervõimed hooleandjatele – alates tagasisidel põhinevast usalduskrediidist kuni võimaluseni hetkega üle interneti spetsialist n-ö kohale kuvada. Efektiivsus ja innovatsioon hoolekandes aitab palju rohkematel inimestel teiste eest hoolitseda ning töö eest ka väärikat tasu teenida. Võitjapooleks on loomulikult ka abivajajad.

Riiklik prioriteet peaks olema eelkõige soodsa keskkonna loomine, kus võimalikult palju väärtust jaguneks teenust reaalselt osutava inimese ja kliendi vahel ning võimalikult vähe aega ning maksumaksja raha kuluks asjatule bürokraatiale ning süsteemide vahel solgutamisele. Samuti on oluline hoida meie maksusüsteemi motiveerivana innovatiivsetele lahendustele, ega peletataks ettevõtteid end nt Lätti registreerima.

Mujal maailmas on tehnoloogia juba hoolekande valdkonda muutmas, näiteks Honor (USA) või Supercarers (UK). Ka Eestis on eraalgatusel küpsemas plaanid valdkonda uuendada ja luua inimestele hooldekodude järjekordade ning põhjendamatult suure stressitaseme asemel platvorm, mis hooldust vajavad inimesed koolitatud hooleandjatega kokku viib, pakkudes kõigile osapooltele turvatunnet ja tagades meie emadele-isadele, kes ühiskonda pikalt panustanud, nende eluõhtul väärikuse ja rahulolu.  

Me ei vaja loosungit “Igale inimesele hooldekodu koht!”, me vajame inimeste vajadustele vastavate teenuste väljaarendamist ja mitmepoolset koostööd.

Allikad

  1. https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/hoolduskoormus/hoolduskoormuse_rakkeruhma_lopparuanne.pdf

  2. http://www.tai.ee/et/terviseandmed/tervisestatistika-ja-uuringute-andmebaas/uuendused/4217-tervishoiutoeoetajate-toeoetasu-marts-2017

  3. https://www.oecd-ilibrary.org/employment/automation-skills-use-and-training_2e2f4eea-en

  4. https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tooelu/country_annex_estonia.pdf

  5. https://www.bls.gov/ooh/healthcare/home-health-aides-and-personal-care-aides.htm


Eelmine
Minu tee hooleandjaks
Järgmine
Hooldusplatvorm CareMate sai Hooandja toel valmis