Hoolivus muudab meid tervemateks! Teaduslikult tõestatud!

Kui me CareMate’i loomisega alustasime, teadsime, et lahendame rohkem kui ühte probleemi. Et hoolduskäsi on alati puudu. Et osalise ajaga töökohti, kus ise saad oma tööaega määrata, on vähe. Et meie kultuuriruumis on endiselt harjumatu, et omaste eest hoolitsemine võib olla ka lisa-abikäte kasutamine, mitte tingimata ise kõige tegemine. Seda ja paljut veel arvesse võttes oleme võtnud oma missiooniks koos teiega kõike seda muuta. Loome kauem kodus elamise võimalusi, uusi töötamise võimalusi ja teiste aitamise võimalusi. Me kõik oleme väärt iseseisvat ja sõltumatut elu ja seda eelistatult omas kodus. Olime rõõmsad, kui leidsime alloleva artikli ning soovime seda nüüd ka teiega jagada. Võite loomulikult eeskuju järgida ja edasi jagada.


Uuring näitab, et suurim mõju meie tervisele on inimsuhetel

Kas hoolivus, armastus ja tugev (ühte)kuuluvustunne võib meid päriselt muuta tervemateks ja õnnelikumateks? Uuringud näitavad, et võib küll. 1987. aastal läbi viidud uuringus, milles vaadeldi seost kõrge kolesteroolitaseme ja südame tervise vahel jänestest katsealustel, tehti kindlaks, et on olemas seos hoolivuse ning terve südame või vastupidi, südameinfarkti, vahel. New Yorgis asuva Columbia Ülikooli Meditsiinikeskuse psühhiaatriaprofessor Kelli Harding käsitleb toonast uuringut ning uusi murrangulisi avastusi oma uues raamatus The Rabbit Effect: Live Longer, Happier and Healthier with the Groundbreaking Science of Kindness (Jäneseefekt: ela kauem, õnnelikumalt ja tervemalt revolutsioonilise hoolivusteaduse abil). Vestleme temaga esmapilgul hoomamatutest teguritest, mis meie tervist mõjutavad, ning kuidas veidikesel hoolivusel võib olla üllatavalt suur mõju.

Küsija: Teie uurimistöö põhjal - millist rolli mängivad meie tervise juures positiivsed emotsionaalsed kontaktid?

Kelli Harding: Arstina olin uuringu tulemustest lausa šokeeritud Tervisele mõeldes peab suurem osa meist silmas õiget toitumist, liikumist, und ja aeg-ajalt arstil käimist. See on üsna hämmastav arvestades fakti, et juba aastakümneid on kogutud tõendeid sellest, et arvatavasti on suurimaks mõjuriks meie tervisele hoopis inimsuhted.

Arstina näen seda igapäevaselt. Mul tekkis huvi selle teema vastu, kuna puutusin pidevalt kokku patsientidega, kes trotsivad neile pandud diagnoosi. See tähendab, et kohtudes patsiendiga, kelle haiguslugu on eelnevalt paberilt lugedes üsna tõsine, näen, et nad saavad mõnikord päriselus üsna hästi hakkama. Nad elavad täiel rinnal ja hoolimata sellest, et neil on haigus, läheb neil mitmeski mõttes väga hästi.

Mündi teine pool on patsiendid, kellel on täiesti ravitav haigus või seisund, ent kellel ei lähe eriti hästi. Või siis inimesed, kes tunnevad end väga viletsalt või neil on valud, mida nad ei suuda seletada, ent kellel on meditsiinilises mõttes justkui kõik korras. Need teemad tekitasid minus huvi. Andmed näitavad, et kuigi kvaliteetne meditsiiniabi on kahtlemata kriitilise tähtsusega, siis ligipääs sellele mõjutab meie tervist tegelikult vaid 10-20% ulatuses. Mul tekkis küsimus, et mis meie tervist siis veel mõjutab.

K: Tundmatut maad seega veel jätkub?

Harding: Kahtlemata. Geenid mängivad kindlasti suurt rolli, aga minu jaoks oli väga üllatav, et see roll ei ole sugugi nii suur, kui võiks arvata. Elustiil on samuti tähtis, aga siiski jõuame alatasa välja inimsuheteni. Ma pean silmas seda, mil moel meid päevast päeva erinevates situatsioonides koheldakse: kodus, koolis, sõpruskonnas, naabruskonnas, töökohal ja laiemalt ühiskonnas.

K: Kas teie arvates osatakse üldiselt näha seost positiivsete emotsioonide ja hea tervise vahel?

Harding: Ma ütleksin, et üldse mitte, ja ma arvan, et selles ongi probleemi tuum. Me defineerime tervist väga kitsalt. See seletab, miks meil ei lähe selles vallas nii hästi nagu võiks. Kui mõelda laiemalt, siis kulutame USA-s meditsiiniabile üüratuid summasid, palju rohkem kui enamikus teistes maades inimese kohta. Ent me ei saavuta sellega soovitud tulemust. Me peaaegu et ei mahu samale leheküljelegi.

Kui vaadelda aastakümneid rahvatervise andmeid, siis tundub, et me muudkui kahekordistame meditsiiniabi kulusid, ent unustame investeerida sotsiaalsesse poolde, nagu tegelikult võiks. Ütlen veel kord, et meditsiiniabi on oluline, aga meil tuleks ümber mõtestada viis, kuidas me saame toetada inimesi meie kogukondades. Arst saab ravida keha. Kui jalal on mingi füüsiline vigastus, saab arst probleemi tuvastada, ent võib juhtuda, et patsienti mitte päriselt terveks ravida. Meie arusaam inimese tervisest peaks olema palju laiem, sellesse peaks mahtuma ka igapäevased inimsuhted.

Ma toon näite, mõeldes eriti juhtidele ja tippjuhtidele, kes seda loevad. Uuringud näitavad, et põhiline indikaator, mille põhjal saab ennustada meesterahva (või ka naisterahva) suremist südamehaigusesse pole kolesteroolitase ega ka vererõhk. See on hoopis inimese töö. Kõik mõistavad, kui oluline on hea arst. Ent sama oluline on hea ülemus, oluline on anda inimestele oskusi olemaks hea ülemus.

K: Kas teie arvates võiks siis sellise lähenemise integreerimine meditsiinisüsteemi lahendada tervishoiu rahalisi probleeme?

Harding: Jah, kindlasti. Lihtne on ära eksida biomeditsiini keerukasse maailma ja kaotada fookus, peame kindlasti investeerima uurimistegevustesse ja muudesse olulistesse valdkondadesse. Teisalt eksisteerib hulk vähekulukaid kogukonnapõhiseid sekkumise viise, mis võivad inimese tervist eluteel suurel määral mõjutada. Raamatus naljatan ma selle üle, kuidas me arutame, et peaksime olema karmid kuritegevuse suhtes - kui tegelikult peaksime me olema hoolivad vastsete emade ja perekondade suhtes. Me peaksime pakkuma tuge algusest peale ja aitama pehmendada stressiolukordi, mis eluteel ette võivad tulla.

K: Kas te mõtlete sekkumisest rääkides seda, kuidas juba kohalikul tasandil riik oma kodanikega suhtleb?

Harding: See on eriti huvitav, sest me võime istuda ja rääkida tunde, kuidas me sooviksime, et süsteem muutuks. Samas saaks iga inimene, kes sellele teemale mõtleb, ise midagi ära teha. Leian, et ise väikeste sammude astumine on väga võimestav, sekkumine võib olla lihtsalt tugi, mida me saame ja anname. Oma lapse või abikaasa kallistamisel enne kodust lahkumist on mõju, ja mitte ainult neile. Epigeneetikas (kuidas valgud soodustavad või takistavad geenide avaldumist) ja telomeeri-uuringutes (DNA otste pikendused, mis lühenevad igal raku jagunemisel, s o vananemisel) on põnevaid tulemusi, mis näitavad, et armastuse väljendamise aktid kutsuvad kehas esile füsioloogilisi muutusi. Jäneste uurimus oli alles jäämäe veepealne osa, sellest sai õige uurimustöö alles hoo sisse.

K: Palun rääkige veidi lähemalt jäneste uurimisest.

Harding: Jäneste uurimustöö oli murdeline. Teadustööd tehes on vahva see, et mõned kõige huvitavamad leiud on sageli juhuslikud. 1970. aastatel oli õhus küsimus, kas rasvarikas dieet mõjutab inimese südame tervist. Robert Nerem viis parajasti läbi eksperimenti geneetiliselt identsete jänestega, hoides neid rasvarikkal dieedil. Kui saabus hetk jänestele terviseanalüüside tegemiseks, märkas ta, et ühel grupil läheb teistest paremini. Ta ei saanud aru, miks see nii on, ja arvas, et ehk sattus uurimusse viga. Olukorda uuriti ja märgati, et selle grupi eest vastutav uurija ei andnud jänestele lihtsalt sööki ette, vaid võttis neid sülle, silitas neid ja rääkis nendega. Ta andis neile armastust ja hoolt.

Heade teadlastena pöörasid nad sellele tähelepanu. Neile tuleb au anda – pöörata taolise uurimuse juures tähelepanu sotsiaalsele keskkonnale oli tol ajal paradigmasid nihutav. Uurimisrühmale tundus, et sellised tulemused olid liiga rabavad, et neid ignoreerida. Seega viisid nad läbi korduseksperimendi, mille käigus jõuti samade tulemusteni. Tulemused avaldati väga prestiižses teadusajakirjas „Science“. Nagu paljud uurimused jäi ka see aastateks riiulisse. Seetõttu tundsingi, et seda uuringut tuleks esile tõsta, kuna see sisaldab endas juba väga paljut hiljem uuritut.

K: Käsitlete oma raamatus ka üksilduse teemat, millele meditsiiniringkond aina rohkem tähelepanu pöörab. Kuidas üksindus tervist mõjutab?

Harding: Üksildust saab vaadata kahest aspektist. Esiteks - kui palju sotsiaalseid kontakte inimesel on ja teiseks kui lähedased need kontaktid inimese jaoks tunduvad. Elvis Presley tavatses öelda, et ta tunneb ennast rahvast täis ruumis üksildasena, mis on näide teisest aspektist. Üksildus on tervisele sama mõjuv tegur kui teada-tuntud kindlaks tehtud faktorid nagu suitsetamine, alkohol, kõrge vererõhk või rasvumus.

Hämmastav on see, et enamikule inimestele seostub arstilkäik küsimustega sellest, kui palju me alkoholi joome, kui mitu sigaretti me päevas suitsetame. Aga mitu korda on teilt küsitud, millal te viimati heale sõbrale helistasite või millal te viimati kellegagi õhtusöögil või kohvikus käisite? Need inimeste vahelised suhted on kriitilise tähtsusega ja me peaksime neist tõsiselt rääkima hakkama. Selle tõttu oligi minu jaoks oluline kirjutada Jäneseefekti raamat, tuua inimesteni need teadmised, sest meie ise olemegi need, kes saavad neisse olukordadesse muutust tuua. Kui me võtame omaks teadmise, et üksildus ei mõju tervisele hästi, saame me asuda tegudele oma sotsiaalses ümbruskonnas, muuta inimeste elu paremaks.

K: Milline mõju on kõrgel abielulahutuste protsendil meil, Ameerika Ühendriikides?

Harding: Sellel, mis meie kodudes toimub, on hoolivusteaduses oluline osa. Uuringud näitavad, et abielus olemisel on tervisele positiivne mõju. Juhul, kui on tegemist õnneliku abieluga. On ka huvitavaid uuringuid, mis näitavad, et eluterved positiivsed inimsuhted ja abielud võivad vähendada valusid, juhul kui tegu on tugeva suhtega.

Minu arvates seisneb väljakutse selles, et kõik tundub ju lihtne ja loogiline – ole lihtsalt hooliv ja kõik ongi korras. Ent hoolimine vajab harjutamist ja see ei ole lihtne. Tuleb õppida konfliktiolukorras orienteeruma, konflikte tuleb ette päevast-päeva. Tuleb aduda, et hoolimine vajab harjutamist, tuleb omandada hulk oskusi, et järjest paremini hakkama saada.

K: Milline roll on siin haridusel?

Harding: Hariduse sobitumine pilti oli minu jaoks segane kahel põhjusel. Statistika näitab, et iga biomeditsiini poolt päästetud elu kohta tundub haridus päästvat kaheksa. Suhtarvudesse seatuna – keskkooli mitte lõpetamine võrduks justkui eluaegse suitsetamisega. Haridusest rääkides me niimoodi ei mõtle. Head õpetajad, te ilmselt ei mõtle enda rolli tervise kontekstis, kuid tegelikult parandate te oma õpilaste terviseväljavaateid.

Rolli võib mängida ka see, et haridust seostatakse sageli eesmärgi või kutsumusega. Siin lähevad andmed väga põnevaks ja näitavad, mil määral meie sotsiaalne elu meid seespidiselt mõjutab. Koguneb järjest rohkem tõendeid sellest, et elus eesmärgi omamine, end optimistlikult tundmine ja muu selline võib pikendada meie telomeere ja seega aidata elada kauem ja aidata meil end isegi haiguste tulles paremini tunda.

K: Ka stressitasemele mõjub see ilmselt positiivselt?

Harding: Jah. Ma räägin sellest ka Jäneseefekti raamatus, kuidas nii-öelda peidetud faktorid meie füüsilises ja vaimses tervises peegelduvad meie reaktsioonis stressile.

Stress on meie elu loomulik osa. Kuidas siis õppida sellega paremini toime tulema? Konkreetset vastust polegi. Saame kasutada erinevaid tehnikaid oma stressile reageerimiseks ja teiste inimeste stressi maandamiseks, näiteks kedagi kallistades. Sääraseid positiivse interaktsiooni meetodeid on küllaga ja need maandavad stressi ning toetavad immuunsüsteemi.

Looduses viibimine toetab immuunsüsteemi. Haiglapatsiendid, kellel on võimalus aeda külastada, tervenevad päeva võrra kiiremini. Neil on vähem valusid ja nad vajavad vähem haiglapersonali sekkumist. Meil on kasutada nii palju soodsaid ja suurepäraseid võimalusi, mis näikse inimeste tervisele väga positiivset mõju omavat.

K: Õiglus on veel üks teema, millest te oma raamatus kirjutate. Arvatavasti ei usu keegi, et on olemas keegi, kes meie ühiskonnas ja kultuuris oleks 100% ajast õiglane.

Harding: Õiglus on tervise seisukohalt väga tähtis faktor. Ma käsitlen seda teemat, sest ühiskonnas räägitakse palju varjamatust ebaõiglusest. Ühiskonnas toimub pidevalt „mikroagressioone“, kasvõi guugeldage „microagressions“ ja te leiate näiteid. On üks suurepärane veebileht, mille käivitasid ja mida haldavad Columbia Ülikooli üliõpilased ja mis näitab, kuidas sellised sündmused leiavad päevast päeva aset. Neil on kumulatiivne negatiivne mõju tervisele. See oleks justkui surm tuhandekordse näpputorkamise läbi.

Julgustav on see, et meil on võimalus endale oma eelarvamusi teadvustada, olla teiste vastu kenam ja piltlikult öeldes neile mitte näppu torgata. Näiteks palume Columbia Ülikooli arstitudengitel teha varjatud eelarvamuste testi. Kõige olulisem, mida se etest annab, võib olla teadmine, et vahest on mul tõesti mingite asjade suhtes teatud eelarvamusi või reaktsioone, millest ma isegi teadlik ei olnud.

K: Esitate raamatu alguses huvitava küsimuse: „Mis meie meditsiinisüsteemis puudu on?“. Mis siis on need puuduvad komponendid meie süsteemis, mis aitaksid siin kirjeldatud probleeme lahendada?

Harding: See on miljoni dollari küsimus, mis on mind terve karjääri vältel innustanud. Ma usun, et vastus on hoolivus. Asja tuum on see, kuidas me teineteist nii individuaalsel kui ka ühiskondlikus mõttes kohtleme. Me ei räägi haiglates tervise sotsiaalsetest teguritest.

Tervishoiutöötajatel on äärmiselt kõrge läbipõlemisrisk. Ma usun, et selles on oma osa sotsiaalse poole unarusse jätmisel. Kogu vastutuse tervishoiusüsteemi õlule asetamine tundub liiast. Me oleme osa sellest süsteemist. Peaksime teineteist väärikalt kohtlema, õppima konfliktiolukorras käituma sellisel moel, mis toetab inimesi, mitte vastupidi.

Suhteid ei tohi ära unustada. Tulles tagasi juhtide ja tippjuhtide juurde – me oleme teinekord eesmärgile nii tugevalt keskendunud, et unustame pöörata tähelepanu protsessile ja inimestele, kes selle täide viimisega seotud on. Ilmselt võiksite oma personalijuhendi kõrvale heita ja kirjutada asemele ühe lause: „Ole hooliv.“ Peaksime olema hoolivad inimeste vastu koolides, töökohtadel, igal pool.

Kui oled liikluses, siis ole hooliv. Sa ei tea iial, millises olukorras teine inimene olla võib. Me saame õppida näitama teineteise vastu üles empaatiat. Oi, kuidas see meile marjaks ära kuluks!

Artikkel ilmus World Economic Forum kodulehel oktoobris 2019.

Tõlkis: Andreas Nestor


Eelmine
Kui ligipääsetavad ja võrdsete võimalustega on täna Sinu kogemused erivajadusega inimeste eludes?
Järgmine
Hooldusabi COVID-19 ajal